Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 7.08.1984
Kui põllul või heinakaarel nädal aega tublisti tööd tehtud, kulusid laupäeva õhtu ja pühapäev nii noortele kui vanadele puhkuseks ja lõbutsemiseks marjaks ära. Olid ju vanasti suvised tööpäevad heinakaarel pikad ja väsitavad – päikesetõusust loojakuni.
Laupäeval tuldi aga heinamaalt mõni tund varem koju. Käidi saunas, kinnitati keha. Siis seadsid noored end külakiigele minekuks, et seal lõkke ääres kiikudes, lauldes ja tantsides nädalane väsimus kehast välja peletada.
Agap(ä)e kandi noortel oli tavaks pühapäeviti purjepaadiga merel lõbusõite korraldada. Eestvedajateks olid Haldist Läku Meinhard ja Verner, Haldrekalt Pendi-Jürna Edgar ja Türna Helmut, Härmalt Peetri Ludvig ja Ulrich, kes hiljem kõik ka meremeesteks, kapteniteks või tüürimeesteks said.
Juba laupäeva õhtul kiige all lepiti väljasõidukoha ja -aja suhtes kokku. Need jäid kogu selleks suveks samaks – Haldi Läku rand ja kellaaeg üksteist. Läku Meinhardil ja Verneril, kes vaheldumisi kipperiametit pidasid, oli kasutada isa suur võrgupaat.
Pühapäeva hommikul aegsasti enne väljasõiduaega hakkasid noored randa kogunema. Neid tuli nii lähedalt rannaküladest – Haldist, Härmalt, Haldrekalt, Mänsp(ä)elt – kui ka kaugemalt: Kadernast, Metsaperest, Nurstest, Kuusikust. Tavaliselt tuli kokku 20-25 inimest.
Teistest varem olid kohal mõlemad kipperid, et paat lõbusõiduks korda seada: puhastada kalapüügi järgsest, tuua võrkmajja paadis olev kalapüügivarustus ja viia kohale purjed ning need alla lüüa (nii nimetati purjede sõidukorda seadmist. Ettevalmistused kõik tehtud, algas lustisõitjate vedu lodjaga suurde paati. Kõiki neid toiminguid juhtis seekordse sõidu kipper.
Kui kõik olid suurde paati jõudnud, heisati purjed ja sõit algas. Esialgu võeti kurss Tinarahule. See on saareke Haldreka sääreninast paarsada meetrit läänes, jäädes Haldi rannast kolme kilomeetri kaugusele. Saarekese pikkus on umbes 200 meetrit, laius 100 meetrit. Puid-põõsaid Tinarahul ei kasva, on ainult rohttaimed. Kevaditi pesitsevad saarekesel sajad veelinnud: kajakad, tiirud, tüllid, vaerad, aulid, kosklad. Kui pesitsusajal paadiga saarekese lähedal sõita või sellele läheneda ja maabuda, tõusevad linnud lendu, kattes saare kohal päikese ning tõstavad kõrvulukustavat kisa. Eriti häälekad on kajakad ja tiirud. Nende ridade kirjutajale meenub, et hommikuti Tinarahu lähedal mõrdu nõudmas käies kordusid see vaatepilt ja muusika iga kord. Ka noored lõbusõitjad said veelindude „kontserti“ nautida.
Tinarahul tehti peatus. Randuti järsule kaldale, nii et paadist võis otse kuivale maale hüpata ja pärast peatust paati tagasi tulla.
Kel oli soov ujuda, läks vette, kes istus või veeretas lauluviisi. Pillimees lõõtsaga oli ju ka kaasas. Löödi tantsugi. Söödi kaasavõetud võileibu. Janu kustutamiseks oli väikese ankruga morss kaasas. Õlu või muu kangem kraam oli omavahelise kokkuleppe kohaselt sõidul keelatud.
Veelinde me ei seganud, sest pesitsusaeg oli juba läbi.
Tavaliselt järgnes reis edasi Haldi lauka vetel kuni Klaasirahuni, mis asub seitse kilomeetrit Haldi rannast läänes. Mööduti Suurest peksust (suur väljaulatuv kivi enne Klaasirahu). Kivi on hüljeste meelislesila. Paadi lähenemisel sukeldusid kõik hülged, vahetevahel tõstsid nad pea veest välja. Mõnikord sõideti ka ümber Haldi säärenina Õngu ranna lähedale.
Kui Haldi laukas või Õngu ranna vetes mõni purjekas ankrus oli, külastati ka seda. Vahimadrus lubas enamasti ikka seltskonna laeva uudistama. Sinna tuli ronida mööda nöörredelit. Harjumatule oli see raske, sest nöörredel liikus külgepidi. Neil, kes purjekal esmakordselt viibisid, oli siin palju uudistamist. Leidus ka julgeid noormehi, kes purjeka masti ronisid. Suurematel purjekatel oli nende pikkus 20-25 meetrit, peale selle veel 10-12-meetrine teng. „Kuidas must muidu meremees saab, kui laevamasti ei julge ronida,“ ütlesid nad.
Kogu sõidu kestel oli noortel paadis lõbu laialt. Lauldi, naljatleti, kuulati lõõtspilli. Kui tugevam tuulehoog purjedesse puhus ja paat rohkem kreeni kaldus (kreen – külgkalle, laeva kalle pikitasandi suhtes), kostis tütarlastelt ohtrasti kilkeid. Vahel pritsis ka laineharjalt vett üle parda ja siis oli lusti veel rohkemgi.
Aeg hakkas juba õhtusse kalduma, kui kurss tagasi koduranda võeti. Lodjaga maale ja koju, et õhtul jälle kiige all kokku saada. Vennad-kipperid Meinhard ja Verner ning nende ridade autor jäid paati võrgupüügiks korda seadma. Võrkmajast tuli hommikul sinna viidud kalapüügivarustus tagasi tuua ja purjed taas kaldale toimetada.
Elamusi jätkus lõbusõidust osavõtjaile küllaga. Nädalane tööväsimus oli kadunud. Karges ja soolases mereõhus koguti uut jõudu algavaks nädalaks heinakaarel, loovõtui või põllul.
Suve jooksul korraldati selliseid purjede all lõbusõite mitmel pühapäeval, jaanipäeval aga kindlasti.
Ka nende ridade kirjutaja on paljudest sellistest sõitudest osa võtnud. Toredad olid!