Skip to content

Tihu järve muinaslaev

    Kui Tihu järvel otsiti viikingilaeva

    H. Arald [Harald Tammik]

    Nõukogude Hiiumaa 24.04.1979

    1935. aastal võisime lugeda ajalehest „Vaba Maa“: „Vanade paadi jäänuste otsimine Tihu järvel Hiiumaal ei andnud loodetud tulemusi, kuna sügav vesi tegi juurdepääsu võimatuks. Otsimist jätkatakse tuleval aastal.“

    Tol ajal arvati, et Hiiumaa Tihu või Männamaa järve soostunud vete varjus peituv paat on pärit vanade eestlaste viikingiajast, mil meie esivanemad oma retkedega pidasid hirmu all Läänemere rannikul asuvaid riike ja rahvaid.

    Arheoloogidele pakkunud Tihu järv palju huvi. Kohapeal käinud ka selle ala eriteadlane professor H. Moora. Arvatud, et alles 4000 aastat tagasi on toimunud järve eraldamine merest, kusjuures algul tekkinud laht, mis arvatavasti kagu poolt merega ühenduses oli. Aegade jooksul on see laht muutunud sooks, mille keskel asubki Tihu järv, mis pole muud kui endise lahe jäänus. Teadlased oletanud, et Kõpu poolsaarelt uhutud liivaluidete abil tekkinud laht võis olla muistsetele eestlastele suurepäraseks loomulikuks sadamaks, laevade kaitsepaigaks.

    1934. aasta suvel sai Tartu Ülikooli õppejõud H. Kauri ühelt Hiiumaa metsavahilt teada, et Tihu järve põhjast paistvat mõnikord selge ilmaga umbes 6-7 sülla pikkused paadi küljelauad või kaared. Samuti sai teatavaks, et seda järve polevat paadisõitudeks kunagi kasutatud. Küsimuse vastu hakati huvi tundma ning 1935. a sügisel saabus Eesti Rahva Muuseumi abijuhataja magister G. Ränki eestvõttel kohale rühm uurijaid. Ettevõtmine aga luhtus, sest suured vihmad olid järve veetaset tõstnud 1,5-2 meetri võrra. 1936. aastal käis kohapeal ka geoloog magister Orviku grupp. Millised olid tulemused, selle kohta puuduvad kahjuks andmed.

    Uuringud võivad jätkuda kolmesaja aasta pärast

    Ain Tähiste

    Nõukogude Hiiumaa 2.08.1986

    Mis oli Hiiumaal muinasajal, on suhteliselt teadmata. Teada on, et 13. sajandi keskpaigast pärit Taani kuninga läänistuskirjas on juttu Saaremaast põhja pool olevast „insula desertast“. See lause on Hiiumaa asustuslugudes ja -juttudes raudselt sees, ent ta ei tohiks täies ulatuses paika pidada. „Insula deserta“ võib samahästi tähendada ka „mahajäetud maad“ ja väidet, et Hiiumaa enne 13.-14. sajandit tõepoolest asustamata oli, näivad kummutavat kivikalmed Kõpus ja Pühalepas, oletatav Prassi rauasulatuskoht, maa-alune kalmistu ning paljugi muud, mis praegu veel maapõues peidus ja oma saladust tulevase uurija jaoks peidus hoiab.

    Nii umbes kolme-neljasaja aasta pärast, aga võib-olla ka hiljem õnnestub ehk ka Kesk-Hiiumaa turbalademeist leida muinaslaev, mis kunagi enda turjal viikingeid või nende Maarjamaa toonaseid ametivendi vikerlasi kandnud on. Sest kui Tihu järves muinaslaev sees on, saab tema oletatava asukoha ligi tõepoolest alles kolme-nelja sajandi pärast.

    „Tihus? Keset metsi ja muinaslaev? Segased olete või?“

    Ei ole, armas lugeja. Kui sa vähegi Hiiumaad tunned, tead kindlasti sellist kohta, nagu Vanajõe org. Seesama org võis kunagi vabalt olla merelaht ja tema tagumiseks sopiks, varjanud ja võõra pilgu eest peidus kohaks sama vabalt praegune Tihu järv. Ning kui lisada, et järvesoppi, kust voolab välja Luguse jõgi, kutsuti Paadi-(laeva-)hauaks ja et kolmekümne neljandal aastal olevat seal tänu madalale veeseisule laevakaarte(?) otsad paistnud – vähemasti midagi väga sarnast – ja see miski väga sarnane olevat viikingilaeva mõõdud välja andnud, siis…

    Siis, jah, miks mitte?

    Muinaslaevu meil teadupärast varnast võtta pole ja sestap haaras Meremuuseumi juures tegutsev allveearheoloogia klubi „Viikar“ olemasolevaist andmeist õhinal kinni (allikaks, muide samuti ajaleheartikkel) ja pani Tihu-käigu oma sellesuvistesse plaanidesse sisse.

    Et ajalukku minna, ei pruugi iga kord midagi suurt ja tõsist korda saata. Teinekord on küllalt sellest, et juhtud õigel ajal õiges kohas olema. Nii ei tulnud minulgi mõni aeg tagasi Orjaku sadamas midagi muud teha, kui merelttulnud meestega veidi juttu ajada. Ega see seik muidugi ajalukku minemist tähendanud, ent asjade käigule sai ehk veidi kaasa aidatud.

    Lood olid nimelt nõnda. Tuli mere pealt üks laev, kinnitas otsad kai külge ja laevamehed astusid maale. Et juhtusin samas olema – mässasin purjede kokkupanekuga, küsiti minult, kas võib laeva sinna jätta. Mina vastu, et minupärast küll, aga et minu lubada tegelikult asi pole. Et praegu seal laevu seismas pole, küll lubatakse, minge klaarige sadamavalves ära. Samas jutt edasi, et mis mehed. Meremuuseumist, sai Saaremaalt tuldud. Ah et Saaremaalt, ega’s ometi Orissaare külje alt Maasilinnast’ (vt „Horisont“ 1986, nr. 6). Jaa-jaa. Ja ega’s ometi Tihu muinaslaeva otsima? Seda küll. Noh, mina olen see ja see ja tean sellest asjast seda ja seda.

    Ja kolme tunni pärast oli Meremuuseumi pisibuss läbi mandri Saaremaalt kohale vuranud ja Urmas Selirand ja „Viikari“- mehed omavahelises vestluses ja Kärdlast oli Kõrgessaare kolhoosi dispetšer Peet Veski kätte saadud ja Tihusse tulekuks nõusse räägitud. Peet Veski on nimelt Tihult pärit ja ainus mees, kes meile paadihauda järves täpselt näidata mõistis. Laeva ennast ta näinud pole, aga lapsepõlves näidatud see koht talle täpselt kätte. Peale selle on tal rääkida ka mingist tõkkest – palkidest, mis jõkke rammitud olevat olnud.

    Vurasime otse loojuvale päikesele vastu ja punases valguses särasid vastremonditud Kaigutsi ja Männamaa tuulikud hingesoojendavalt (ei tea, millal suur ja võimas naabermajand niikaugele jõuab?) ja enne keskööd olime Tihus. Peet Veski leidis vanematekodu ilusasti korras olevat – tänu Tihu „eüekatele“, kes seal praegu head peremehed on. Edasi, alla järve poole. Kunagised heinamaad on nüüd võsas, ent meie tee viib sellest veidi lirtsuvast rängast üsna sirgelt vana heinalao juurde välja – Tihu Peet mäletab oma noorusaegu täpselt. Kas juba sillerdab veepeegel? Veel kümmekond sammu, viimased oksad kõrvale – ja …

    „Vot siin see paadihaud oligi. Nii on mulle räägitud. Ja see on kõik, mida ma asjast tean. Hambasse puhuma ja juurde luuletama ei hakka.“ On küll, ent veepeegel ei sillerda osutatud koha peal teps mitte – järv, mis „leegib eha paistel“, leegib kümmekond meetrit eemal.

    Meid huvitav plats on tänaseks muutunud rohetavaks, õõtsuvaks ja salalikuks mädasooks viimase viiekümne aasta jooksul.

    Astumise hoog vaibub nagu natuke. Ja akvalange ei pruugi lahti pakkida ja paati ei pea hankima. Sest nüüd tuleb jälle oodata. Niikaua, kui soost saab raba ja turba seest saab väljakaevamisi teha. Hullu iseenesest midagi juhtunud pole, sest turba sees säilib kõik imehästi. Aga magusa suutäie asemel tuleb praegu küll vaid suud maigutada. Veski Peet ei peta, ta on rääkinud meile kõik, mida tema asjast teab. Paadihauda on nüüd näinud rohkem inimesi. Ent kandub see teadmine edasi kolme sajandi taha?

    Oli juttu ka jõkke rammitud palkidereast. Selle jäänused leidsime üles – arvatavasti kunagise kalatõkke jäänused. Järvest nii umbes sada-sada viiskümmend meetrit allavoolu.

    Arvamine, et praegu pole Tihus enam midagi teha, kinnitub järgmisel hommikul „Viikari“ uurimislaevas. Tuuker Aavo Jüris akvalangi selga tõmbama ei pea, Heino Vari konstrueeritud allveetelevisiooni kaamera (esimene allveearheoloogia klubide oma Liidus) jääb kubrikusse. Eesti allveearheoloogia üks pioneere Vello Mäss ei saa oma veealuse maailma tundmaõppimise teadmisi sedakorda Hiiumaa ajaloo heaks rakendada. „Mare“ hiivab ankru ja võtab kursi Tallinnale. Ja Tihu laev jätab oma saladused järvemudasse, kaarte vahele, ning ootab uut avastusretke kauges tulevikus.