Koostaja Tiit Leito, täiendused ja hetkeolukord Ain Tähiste
Saarnaki asustamine
Saarnaki on Väinamere laidudest üks esimesi, millel inimasustust mainitakse. Juba 1564. aasta ürikutes on märge Sarnake Jürgenist ja Marcus Jacobsonist peredega. 16. sajandi keskpaigast esineb juba mitmetes materjalides korduvalt nimetus „Saarnak“ erinevate variantides: 1587 Sarnaka, 1748 Sarnaago ja 1858 juba Sarnak. Hiljem elasid laiul juba ainult Saarnakid. 1973. aastal jäi laid inimtühjaks.
Saarnakil olev talu kannatas mõisaorjust vaid 17. sajandi teise veerandini, siis lasti ta tavalistest talukoormistest vabaks ja sai kaluripereks, kelle kohustuseks jäi Suuremõisa härrasid värske kalaga varustada. Taolise otsuse taga olid kehvad liiklusolud, eriti kevadel ja hilissügisel, mis ei võimaldanud mõisas tööl käia.
1934. aastal asusid laiu põhjaotsa elame muhulased. Seitsme aastaga löödi püsti elumaja koos lauda, reheala ning keldriga. Rajati õunapuuaed, istutati männisalu ja kaevati läbi laiu kraav. Kuid muhulaste elu kestis laiul ainult 1941. aastani, kui metsavendluse toetamise eest nende taluhooned süüdati. Nii olid nad sunnitud laiult lahkuma.
Elulaad
Laid suutis nn kodukorraseaduse järgi üleval pidada 16 inimest. Osa täisealiseks saanud lastest pidid kodust lahkuma. Et peret toita tuli üheaegselt tegelda nii maaharimise kui kalastamisega ja otsida teenimisvõimalusi mujaltki.
Parema ülevaate saamiseks tööde hulgast, olgu mainitud, et näiteks 1943. a oli laiul kahe pere (Anton ja Peet) peale 3 hobust, 4 lüpsilehma, 2 siga, 14 lammast ja üks täiskasvanud pull. Põllumajandussaadustest kasvatati laidudel põhiliselt rukist, vähem otra ja kartulit. Varasematel aegadel tegeldi ka lina ja kanepi kasvatamisega. Saarnaki suutis kuni kolhoosikorra kehtestamiseni end ise leivaviljaga varustada.
Heinatööga tehti algust kodusaarel, siis mindi heina tegema Ahelaiule. Kogu vajaminev inventar, ka kaks hobust ja paarinädalane toidumoon, võeti selleks otstarbeks kodust paatidega kaasa. Kohapeal oli kasutada mitu heinaküüni ning puutaldadega kokareed. Enne 1930. a maakorraldust oli Saarnaki rahval kasutada heinamaid ka Undamal ja Kõrgelaiul. Hein veeti kodusaarele talvel regedega üle jää. Olenevalt jääoludest oli see suur ettevõtmine.
Viljakoristamine käis laiul talgute korras, kus abiks käisid sugulased, kelle noorloomad ja lambad suvel Saarnakil olid. Rukkivihud veeti rehetuppa ja pandi virna. Rehepeksumasin töötas hobuste jõul, hiljem kasutati selleks paadimootorit. Rehepeksule järgnes vilja tuulamine ja kuivatamine. Vili jahvatati kohalikus tuuleveskis, mis oli töökorras 1950. aastate keskpaigani.
Kevadiste tööde hulka kuulus ka linnumunade korjamine. Põhiliselt korjati koskla mune, kuid söögiks kasutati ka vaera mune. Kosklate tarvis ehitati vastavaid pesakaste, kust enne lindude haudumisele asumist korjati üleliigsed munad ära, et need raisku ei läheks. Nimelt on jääkosklal komme muneda mitmekesi ühte pesakasti ja kui neid on selles liiga palju, siis lind ei suuda neid piisavalt soojendada, et munadest pojad kooruksid. Korjatud munad pandi soola sisse ja hoiti külmas, kust neid juulikuu lõpuni siis võtta sai.
Sügisel algasid tubased tööd. Naised istusid vokkide taha ja ketrasid lõnga, mehed kudusid mõrdu. Kui mõrrad said valmis kootud, tõrvati neid kõplaste käest ostetud tõrvaga. Ka köied ja nöörid keerutati kanepist valmis. Kui naistel oli mõrralõnga ketrus lõppenud, algas linade ja villade ketramine, et perele riided selga teha. Küünlapäevaks pidi ketrus tehtud olema ja siis toodi tuppa kangasteljed. Paastukuus pleekisid juba linased pesuriidekangad lumehangedel. Linast tehti ka triibulised ja ruudulised kleidiriided, takkudest püksi- või kotikangas, kanepist purjeriie. Villast tehti ülikonnariiet, palitu- ja kasukariiet, ka õhemat kleidiriiet. Vardakudumine käis aastaringselt. Kooti villaseid kampsuneid, kindaid, sukki, sokke, rätikuid. Kudumistöö võeti ka paadisõidule kaasa.
Sügisel esimeste külmade aegu toimusid loomade tapmised, liha soolamine ja nahkade parkimine, mis olid meeste tööd. Pargiti kinga ja kasukanahku, vaid tallanahk osteti linnast. Jalavarjud peokingadest kuni meresaabasteni tehti valmis kohapeal ning määriti siis hülgerasvaga sisse. Reed, vankrid ja majad raiuti üles kohapeal. Raud toodi Haapsalust või Tallinnast, aga sepatööd tehti kohapeal ise.
Laevandus ja kalapüük
Põllunduse kõrval oli laiuelanike teiseks, ilmselt olulisemakski elatusallikaks meri. Laidudelt pärit mehed olid tuntud laevameistrid ja meremehed. Kala käidi nõudmas nii lähemal kui kaugemal (Pärnu ja Matsalu lahes) ning vastu sügist kütiti hülgeid, eelkõige hülgerasva pärast. Oluliseks tuluallikaks, kuigi suure riskiga seotud, oli salajane vahetuskaubandus soomlaste ja rootslastega. Peamiseks salakaubaartikliks kujunes sool, hiljem ka salapiiritus. Salapiiritusega hangeldamine lõppes Väinameres alles 1935. a paiku. Täiendavaks sissetulekuallikaks oli kivivedu tänavasillutiseks ja sadamaehituseks. Spetsiaalsete tangidega võeti kive kuni 2 m sügavusest merest, harvem maalt. Kiviveoks kasutati Saarnakil kahemastilist purjelaeva, tänapäeva terminites „kakuami“. Teiseks laiu suuremaks laevaks oli sumplaev, millega turustati värsket kala Riias, Rootsis ja mujal. Paadimootorit hakati kasutama alles 1920. aastate lõpus.
Kevadel olid peamisteks püütavateks kaladeks haugid, särjed, ahvenad, lisaks käidi ka Muhumaa rannikul räime püüdmas. Osa kevadisest kalapüügist turustati eluskalana ise, osa kala soolati, kuivatati (vinnutati) ning soolati uuesti, nii säilis kala läbi suviste kuumade ilmade. Suvel püüti ahvenat, haugi, säinast ka vimba ja angerjat. Sügisel oli peamiseks püügiobjektiks siig. Kala soolati püttidesse. Siiga käidi ka kaugemal müümas. Siig oli kallis kala. Tuntud oli ka talvine jääalune kalapüük.
Arhitektuur
Hooned on traditsioonilised kogu Põhja-Euroopa metsavööndile omased salvatud ristnurkadega palkhooned, millel on sarikaile toetuv roogkattega kelpkatus peal. Saarnaki elu- ja kõrvalhooned on säilinud suhtelist tervikliku talukompleksina. Siin on olemas 19. sajandi teisel poolel ehitatud rehemaja (idapoolne osa) ja suitsusaun, veidi eemal pukktuulik. Taluõuel on tüüpiline lahtine kaevkooguga salvkaev, selle kõrval paargu ehk suveköök, mille viilkatus on pärast põlengut kaetud punaste katusekividega. Uuematel hoonetel on kelpkatuse asemel viilkatus. Lisaks paargule on viilkatusega ka elumaja (1900, juurdeehitis 1966), uus saun (1958) ja laut (pärast 1941). Talukompleksist kõrvale jäävad Pärna talu viilkatustega elamu (ehitatud u 1934), kuur ja laut. Viimane on ümber ehitatud kaitseala välibaasiks.
Remont- ja ehitustööd
1973. aastal jäi laid asustuseta. Lagunenud hoonete remont ja taastamine sai kaitsealale selle algaastatel tõeliseks proovikiviks. Hiiumaa laidude kaitseala oli moodustatud 1971. aastal, kaitseala juhataja asus reaalselt tööle 1974. aastal, enne oli aasta sõjaväes. Hiiumaa Tööstuslik Metsamajand pidas Saarnaki hoonete taastamist lootusetuks ettevõtmiseks ja arvas, et kõik lagunevad hooned tuleks lihtsalt maha põletada. Vaatamata sellele, et katusemeistrit ei olnud kuskilt võtta ja nii suure hulga katuseroo hankimine tundus lausa võimatu, otsustati siiski kaitseala juhataja Tiit Leito eestvedamisel töödega alustada. Nii tuli tal endal rookatused peale teha ja lisaks ka kõik teised vajalikud tööd koos üliõpilastest abilistega. Tiivustas teadmine, et nii kaunist ja terviklikku talukompleksi teistel Eesti väikesaartel enam leida ei ole. Kokku kulus Saarnaki katuste tarvis ligikaudu 60 autokoormat pilliroogu.
Majade remontimise, teinekord ka taastamise, tööd kulgesid järgmiselt:
- 1974 – Saarnaki elumaja (metsamajandile kuulunud osa).
- 1975 – Hanikatsi maja.
- 1976-1979 – Saarnaki rehemaja, laut ja suitsusaun.
- 1981 – Pihlakare kalurionn.
- 1982 – Saarnaki saun.
- 1982/1985 – Saarnaki elumaja.
- 1984 – Uue ehitisena valmis kaitseala keskus.
- 1987 – Väiksem laut ehitati ümber „teadlaste majaks“.
- Lisaks hoonete remondile, taastati ka kivi- ja korendusaedu. Täiendavaid remonttöid on tehtud Pihlakarel 2004 ja Hanikatsil 2008.
- 2003/2005 – Renoveeriti Saarnaki tuulik.
- 2004 – Renoveeriti Salinõmme sadamas kaitseala kai.
- 2006 – Ehitati paadikuur Salinõmme sadamas.
- 2008 – Taastati Hanikatsi paargu.