Skip to content

Kuidas laaditi halulaevu

    Uudo Koolmeister
    Nõukogude Hiiumaa 18.08.1987

    Kevad ja jääminek tõid randadesse vilka elu. Rannakülades oli kõikjal siginat-saginat. Valmistuti kevadiseks kalapüügiks või siis jälle halulaevade vastuvõtuks ja nende laadimiseks. Kuid põld … ega seegi oodanud; tuli külvata vili, panna maha kartul. Randlane pidi ju kõigega tulema toime ja hea korralduse juures tuligi.

    Haldi laugas oli igal kevadel üks esimesi halurandadest, kust algas põletispuude vedu Tallinna ja vähemal hulgal Haapsallu. Haapsallu vedasid halupuid kivilaevade tüüpi purjekad. Ka esimesed saabunud halulaevad olid ikka aasta-aastalt ühed ja samad – „Hiiulind“, „Hiiuväin“, „Hiiulaid“, „Vilko“, „Edna“, „Ülo“ ja teised – ning neid sai ka Õngu, Külaküla, Prähnu, Tärkma ja teistesse randadesse.

    Aastate jooksul oli välja kujunenud nii, et kevadsuve esimesel poolel veeti randadest ära põletispuud linnadesse. Linnarahvas tahtis ju järgmise aasta kütet suve algul saagida ja lõhkuda ning hoovi riita laduda. Teises järjekorras, hilissuvel ja varasügisel, veeti randadest ära propsid, palgid ja haavapakud.

    Jõudnud haluranda ankruplatsile, pandi purjed kokku ja seati laev halupuude laadimiseks korda. Enne maaleminekut vaatasid kapten ja laeva vanem mees veel laeva üle, et veenduda laeva valmisolekus laadimiseks. Siis lasti vette laeva luup ehk päästepaat ja aerutati randa. Peale kapteni läksid maale selle rannaküla kohalikud mehed, et pikaks navigatsiooniajaks vajalikku laeva tuua. Kindla peale jäi keegi laeva vahi- ja pumbameheks. Halulaevadel oli ikka väike lekk ja igal hommikul tuli pilsi vesi välja pumbata.

    Meenub seik ühe Haldi külast pärit laevamehega tema kodurannas Haldi laukas. Nimelt jättis „Hiiulinnu“ kapten selle madruse laeva vahimadruseks, karistuseks selle eest, et mees oli Tallinna sadamas kõrtsis liialt purjutanud ja selle tagajärjel halgude lossimisel uimane olnud. Mees oli hea ujuja ja õhtu saabudes ujus maale Haldi säärele. Käis kodus ja ka oma tüdruku juures ehal. Hommikul, kui hakkas koitma, ujus ta laeva tagasi. Üks küla jutumoor oli aga meest hommikul randaminekul näinud ja ka laevale ujumist jälginud. Nagu tal kombeks, laskis ka seekord juhtunust külas jutu lahti, mis järgmisel koduranna reisil kapteni kõrvu ulatus. Kuid siis oli see juba minevik. Mees ise oli August Post, Haldi-Lauka August.

    Väga omapärast meetodit kasutas laevameeste maalelubamisel üks Agape laevakapten. Tema lubas laevast maale ainult naisemehi, poissmehed pidid olema laevas kevadest sügiseni. Ise ta öelnud: „Teil, poisid, veel pulmad ja elu ees, küll jõuate!“ See kapten oli Jaan Vanaselja – Leisu-Välja Jaan.

    Teada saanud, et halulaevad on randa jõudnud, seadsid ka talumehed sammud sinnapoole. Kaptenitega tehti kaup maha halupuude laadimiseks ja Tallinna veoks. Halupinud mõõdeti ja tulemused märkis kapten laeva vastavasse žurnaali – kellele 3-4, kellele 5-6 sülda halge. Ka hinnas lepiti umbkaudu kokku. Oli ju kevadel veel teadmata, kuidas Tallinnas hinnad selleks suveks kujunevad. Kui esimeselt reisilt tagasi jõuti, oli hindade suhtes selgus käes ja kaptenitel linnarahvalt saadud rahad taskus. Sellest jätkus talumeestele puude ja laadijatele nende töö eest maksmiseks.

    Põletispuude laadimine halulaevale jagunes mitmesse ossa: halgude hobusega vedu pinudest paati, paadiga vedu laeva juurde ning halgude viskamine laeva tekile ja laadruumi, lõpuks laadruumis riita ladumine.

    Vedu pinust paadi juurde oli põhiliselt naiste töö. Hommikul varakult rakendati hobune vankri ette ja sõideti randa pinumaale. Halukoorem laoti vankrile ja mindi sellega paadi juurde. Mehed olid paadi jõudnud juba laadimiskorda seada, keskmised piidad, s.t paadi istelauad, välja võtnud ja need ning võrguankrud, köied, märgid lotja tõstnud. Paat lükati aerudega madalamasse vette ja naised ajasid vankrid paadi kõrvale. Ise istusid nad koorma peal. Vesi ulatus hobusele kõhuni. Ka naiste pikad undrukud said märjaks. Nad olid paljajalu.

    Järgmise toiminguna loobiti halud vankrilt paati, aga ettevaatlikult, et paadi kerelaudu mitte vigastada. Nüüd sõideti, või mis sõitu siin rannakivide vahel teha sai, uut koormat tooma. Tühjas vankris seisis naine püsti ja juhtis hobust vees ning kivisel rannal pinumaale.

    Paadis ladusid mehed halud riita. Kui oli soodne purjetuul, purjetati laeva juurde, oli aga tuulevaikus või tuul vastu, tuli lastis paat laeva juurde sõuda. Paat kinnitati otstega vöörist ja ahtrist laeva poordi ja nüüd viskasid paadimehed halud tekile. Esimesed paadilaadungid olid kõige väsitavamad, sest tühi laev istus kõrgelt vees. Lohutati end sellega, et iga paadilaadungiga vajus laev sügavamale vette ja seega viskamiskõrgus üha vähenes. Tekklaadungi laadimisel oli aga vastupidine lugu. Nüüd ju kõrgenes tekklaadung iga paaditäiega ja paadist halgude viskamiskõrgus seega suurenes.

    Tööd kergendati nõnda, et esimesteks ja viimasteks paadilaadungiteks vedasid naised pinumaalt peenemaid halge, mida oli hoopis kergem kõrgele laeva tekile või tekklaadungile visata.

    Laevas loopisid madrused halud laadruumi, kus need siis riita laoti. Kapten kontrollis, et riidad oleksid tihedalt laotud. Mahtus ju niiviisi laadruumi rohkem puid ja tekklaadung jäi madalamaks. Oli oht, et lainetusega võis osa tekklaadungit merre pudeneda. See oleks aga tähendanud kadumaläinud halge ja saamata raha.

    Laadimistöödel ja lossimisel rakendati väikestel rannasõidukaljastel tööle laeva meeskond. Nii toimiti ka halulaevadel. Ka kokapoiss oli toiduvalmistamise vaheaegadel rakendatud, tekilt halge laadruumi või sadamas tekilt kaile viskamas või jälle kail halge riita ladumas. Kipperite ütlus oli: „Ennem läheb siga meres põlema, kui laevas töö lõpeb.“

    Kui laadruum täis, pandi luuk kinni ja kaeti pealt presendiga, mis puust kiiludega kinni salgiti (kiiluti).

    Tekklaadungi kindlustamiseks löödi reelingu külge laudadest kõrgendused nii kõrgust pidi kui ka piki laeva. Kõrgust pidi löödud lauad soriti tekklaadungi pealt trossidega ühest poordist teise poorti kinni.

    Laeva laadimine kestis varahommikust hilisõhtuni, niimoodi kolm-neli päeva järgemööda, kuni laev täislasti kätte sai ja võis tõsta purjed.

    Kui tuul oli heast küljest ja andis laeval joosta, sai meeskond reisil puhata. Roolivaht oli neli tundi järjest, ega see väsitav olnud. Vastase tuule korral kreitsimisel oli aga purjede seadmisel kõik see mees väljas.

    Kui Tallinna sadamasse jõuti, ootas meeskonda ees raske lossimistöö. Egas halud iseenesest laadruumist kai peale sülda hüpanud. Tekklaadungiga oli lihtne, halud loobiti alla kaile ja laoti virna. Laadruumist tuli need esmalt visata tekile ja edasi loopida või kärutada kaile ning seal virna laduda.

    Meile, külapoistele, oli halulaevade laadimine randades suursündmus. Olime siis terved päevad rannas: Ulrich, Lembit, Veljo, Ärni, Endel, Eino ja ka kirjatüki autor.

    Mäletan, et aitasin tädil, kes koormaid paadi juurde vedas, halge vankrile tõsta. Onu aga, kes halge paadiga laeva juurde vedas, võttis mind laeva kaasa. Kui Haldi laukas oli purjekas „Hiiulind“ halupuude laadimisel, olin terved päevad isa juures laevas. Viskasin ka halupuid tekilt laadruumi. Õhtul viimase paadilaadungi järel tulin koos isaga onu paadiga randa ja edasi jooksuga koduõue. Tööpäev oli lõppenud.

    Propside, palkide ja haavapakkude laevale laadimisel olid erinevad võtted, võrreldes halgude laadimisega. Propse tõstsid vankrile kaks naist ja vankrilt paati kaks laadijameest. Laevale tõstmiseks tehti paadis propsidest parajad kimbud ja pandi ümber vaier, mille külge kinnitati losspoomi trossi konks. Kahemehe-käsivintsiga tõsteti propsikimp paadist laeva ja lasti luugist alla. Losspoom oli fokkmasti küljes ja vints mastist väheke ahtri pool poltidega tekipaaride külge kinnitatud.

    Palgid ja haavapakud veeretati käsitsi või veeti hobuse järel trossiga merre. Vees ujuvad palgid ühendati vaieriga parveks. Ühendamine käis nii, et palgi ühte otsa löödi jäme sepanael, mida laadijad nimetasid togiks. Togi ühes otsas oli auk, millest palke parveks ühendav vaier läbi tõmmati. Nii ühendati üheks parveks paarkümmend palki või haavapakku, mootorpaadiga veoks aga poole rohkem. Vaieri vaba ots kinnitati paadi ahtrisse ja nii pukseeriti palgiparv laeva poordi.

    Hiljem, kui randadesse tulid mootorpaadid, nagu Haldis Joonas Allperel ja Haldrekal Joonas Kasel, muutus palkide ja haavapakkude parvetamine laeva juurde hoopis kergemaks ja kiiremaks. Samal ajal kui paat vedas üht parve laeva juurde, seadsid laadijad-mehed rannas uut palgiparve kokku. Laeva juures anti palgiparv laevameeste käsutusse, kes siis hakkasid palke laevale tõstma. Lossipoomi trossi otsa oli palkide laadimiseks kinnitatud nn palgikäärid. Nende mõlema haru otsas oli horisontaalne teravik, mis vintsiga tõstmisel kääriharude kokkusurumisel palgisse suruti ja nõnda palk kindlalt haardesse võeti. Palgikääre juhtis reelingu ääres seisev laeva vanem mees, kes juhtis ühtlasi ka laadimistöid. Sageli oli sellel kohal ka laeva kipper. Palgisse löödud parvetustrossi togi löödi pootshaagiga välja siis, kui palk oli juba reelingu kõrgusele tõusnud. Nüüd juhiti ja suunati palk laadruumi luugi kohale ja sealt otsapidi alla laadruumi. Palgikäärid vabanesid iseenesest siis, kui losspoomi tross oli vintsirullilt vabalt lõdvaks lastud. Laadruumis tõmbasid madrused palgid raudkonksudega virna.

    Laevameeste laadimis- ja lossimistööde kergendamiseks võeti paljudes rannasõidulaevades, nagu „Hiiulind“, „Hiiuväin“, „Edna“, „Ülo“ jt., käsivintside asemel kasutusele mootorvintsid. See juhtus kolmekümnendate aastate teisel poolel. Mootorvintse valmistati Pärnus Seileri mootoritehases.

    Halupuude kiiremaks laadimiseks laevadele ehitas Joonas Allpere ehk kohalikus pruugis Haldi-Peetri Joonas 1938. aastal umbes viisteist vankrikoormat mahutava praami. See oli laia ja lameda põhjaga ning ujus madalasse vette. Peale halupuude sai sellega laadida ka propse. Praami pukseeriti mootorpaadiga.

    Madalates ja lauskjates randades olid aeru- ja purjepaadid siiski asendamatud. Mootorpaat ja täislastis praam vajasid järsemat kallast ja sügavama veega mereranda. Selleks olid sobilikud Õngu ja Külaküla rannad.

    Haldi rannas laadisid laevu oma paatidega Läku Juljus ja tema vend Johannes ning vennad Haldi-Peetri Joonas ja Ruudi, Härmalt Peeter Valvur, Haldrekalt Joonas Kask, Õngult Masti Kaarel jne. Hobustega olid halulaevade laadimisel halupuude ja propside vedajateks mitmete rannaküla talupere naised, nagu Läkult, Peetrilt, Puskilt, Koplilt, Mihklilt ja mujalt. Hobusemehi oli ka kaugemalt, nagu Nurstest Tooma Anton, Kuusikust Oosi Johannes, Rea Joosep jt.

    Haldi ranna paadimehed-laadijad ei laadinud halulaevu mitte ainult oma kodurandades, vaid käisid laadimistöödel ka kaugemates randades, nagu Õngu, Mardihansu ja Külaküla. Võeti kaasa 3-4 päeva toit ja joogiks kaljavinku. Suvel soojaga ööbiti paadis, vihma ja külmaga aga laevas.

    Talvel käisid saarlased Õngu ja Leluselja riigimetsast vajalikku ehituspuitu võtmas. Palgid saeti laudadeks ja prussideks Õngu ja Kaderna saekaatrites. Saematerjal veeti randadesse ja edasi paatide ja praamiga meritsi Saaremaale Triigi sadamasse. Mäletan, et 1938. aasta suvel vedas onu Läku Juljus oma suure võrgupaadiga kaks nädalat järjest saematerjali Saaremaale. Üheks reisiks kulus kaks päeva: päev laudade-prusside laadimiseks ja Saaremaale sõiduks ning teine päev Triigi sadamas lossimiseks ja Hiiumaale tagasisõiduks. Teiseks meheks oli paadis saarlane – materjaliomanik.

    Tegin onuga ka ühe lauaveoreisi kaasa.