Skip to content

Kas nii nad hävitasidki meie Saarnaki?

    Aivar Viidik
    2014

    Nii, nagu iga õige muhameedlane peab korra elus Mekas käima ja iga eurooplane Pariisis või Roomas, võiks ka iga hiidlane olla külastanud Tihu järvi ja Pihla raba, Tahkuna kaitserajatisi ja Lõimastu liivaluiteid, Ristna lõunaneeme ja Kaleste randa, Vanajõe orgu ja Kaibaldi nõmme, Kassarit ja Sääre tirpi, Sarve rannamaastikke ja muidugi laidusid. Kõigis neis paigus avaldub Hiiumaa ilu oma kõige iseloomulikumal ja samas eripalgelisemal moel.

    Ma ei mäleta, millal minust sai Saarnaki ja teiste Hiiumaa laidude fänn. See võis olla nii 15–20 aastat tagasi, aga praeguseks olen neil jala maha pannud ja nende ilust osa saanud pea kõigil. Ja see kogemus on olnud väga rikastav. Oleme käinud neil paadiga, kanuu ja süstaga, kelguga, suuskade ja üle jää jala. Iga kord on olnud eriline mitte ainult aastaajast tingituna. Hetked neil väikesaartel on väljaspool argipäeva.

    Samas on see aeg ka piisavalt pikk, et tajuda neil killukestel looduskooslustel toimunud muutusi. Mis paraku on tihti olnud kurvakstegevad. Just seetõttu, et enamik neist on sisse kasvanud ja sisuliselt läbimatud. Nii on see Vohilaiul, Hõralaiul, Heinlaiul, Kadakalaiul ja paraku üha enam ka Hiiumaa laidude kaitsealale jäävatel väikesaartel.

    Paraku on nii, et tänapäevaste looduskaitseliste võtete ja inimtegevuse tõrjumisega ei suudeta säilitada seda kooslust, mille inimese ja looduse koostöö on aastakümnete ja ka -sadade jooksul loonud. Oleme koos sõpradega käinud vanu radu lahti raiumas nii Hanikatsil kui Saarnakil, aga ajutine töö ei asenda pidevat hoolt.

    Kuid mitte üha julmemalt pealetungivast kadaka- ja männivõsast ei tahtnud ma rääkida.

    Hiiumaa ja kogu Eesti pärandkultuuri parimate näidete hulka kuuluv Saarnaki ja sealne talukompleks on valusalt vahele jäänud ka riigi bürokraatiahammasratastele. 1972. aastast tegutseva kaitseala administratiivkoosseisu on vähendatud ja viidud „kodust“ kaugele Kärdlasse, kompleksi üle ja ümber käib vägikaikavedu kaasomanikega ja lisaks on hoonete valitsejaks olnud viimased aastad RMK, kes aga pole näidanud kompleksi vastu üles ei arenduslikku ega parenduslikku huvi.

    Kokkuvõttes on see viinud selleni, et abihoonete katused on juba väga auklikud ning tuul ja linnud saunakatuse samuti ohtlikult õhukeseks purenud. Hooned lagunevad kiiremini kui meri nende aluses laguunis liiva jõuab tõsta.

    RMK tahab varast vabaneda

    Faktiline olukord on hetkel selline, et RMK ei soovi Saarnaki hoonekompleksi edasi hallata ja on saatnud keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks RMK valduses oleva vara võõrandamise nimekirja. Sinna nimekirja on lisatud ka Saarnaki laiul asuvad kaks eraomanikega kaasomandis olevat kinnistut (Mäeotsa ja Rehe).

    Selle aasta 10. veebruaril Keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas nimetab RMK kinnisvaraosakonna juhtaja Andrus Lauren kinnistutest loobumise põhjuseks asjaolu, et „kirja lisas märgitud kinnisvara ei ole riigimetsa majandamiseks vajalik ja selle säilitamine on majanduslikult ebaotstarbekas, kuna nõuab meilt suuri väljaminekuid.“

    RMK juhatuse esimees kinnitab sama. „RMK-le riigitulundusasutusena on pandud metsaseadusest tulenevalt kohustus tegeleda riigimetsa majandamisega ja tulu teenimisega,“ kirjutab Aigar Kallas. „Seega ei ole meil majanduslikult otstarbekas ja võimalik hoida korras kaasomandis olevaid hooneid, mis ei ole riigimetsa majandamiseks vajalikud.“

    Lauren lisab, et „pärast Keskkonnaministeeriumilt kooskõlastuse saamist algatame kinnisvara võõrandamismenetluse enampakkumise korras.“

    Viimane nõue tuleneb Metsaseaduse §53 lg5, mille järgi tuleb kinnisvara müük eelnevalt kooskõlastada riigivara valitsejaga ehk keskkonnaministeeriumiga.

    Miks aga RMK pole seni hoonete korrashoidu investeerinud? Sellekohasele ametlikule järelepärimisele vastas RMK juhatuse esimees Aigar Kallas, et probleemiks on kaasomandi küsimus. „Rehe ja Mäeotsa kinnistud, millel asuvad ka teie viidatud rehemaja, laut ja kordon-elamu kuuluvad vaid osaliselt riigile, nagu ka seal asuvad hooned, st need on kaasomandis. Seega on nende hoonete korrashoidmiseks lisaks vaja ka kaasomanike finantseerimist.“

    Küll aga lubab Kallas, et RMK-l on plaanis sel suvel panustada riigi omandis oleval Saarnaki välibaasi kinnistul asuva sauna ja muinsuskaitsealuse tuuliku seisukorra parandamiseks. „Nimelt on planeeritud eeloleval suvel pukktuuliku remonttööde lõpuleviimine ja sauna katuse remont,“ ütleb RMK juht.

    Niisiis, kas veidi parendatud või senisel kujul, ootaks Saarnaki talukompleksi ees erastamine, mis seaks automaatselt piirid laiu külastajate võimalustele ning ka näiteks loodusteadlaste tegevusvabadusele.

    Ministeerium soovib Saarnaki kompleksi säilitada

    Õnneks Keskkonnaministeerium RMKga nõus ei ole, isegi vastupidi. Oma ametlikku vastust nad veel andnud pole, aga ministeeriumi looduskaitsenõuniku Hanno Zingeli sõnul tuleb see maikuus ning on kindlalt erastamist mittelubav.

    Zingel toob välja nende seisukoha kaks peamist põhjust: esiteks on looduskaitselisest seisukohast tegemist märgilise tähendusega objektiga. Ja teiseks võiks unikaalne talukompleks ka tulevikus täita riikliku praktikabaasi ja õppekeskuse funktsiooni.

    „Saarte looduskaitselise koosluse hoidmine on ühest küljest luksus, aga 2-3 laidu peaks küll riik suutma üleval pidada,“ ütleb Zingel kokkuvõtteks.

    Milline võiks olla Saarnaki tulevik?

    Niisiis võib Saarnaki kompleks seekord erastamisest pääseda, aga nagu kestab edasi keeruline suhe kinnitute kaasomanikega, jätkub ka kaitseala laidude kinnikasvamine.

    Olukorra parandamise lahendusi on mitmeid nii riigi kui kohalike omavalitsuste poolt ja koostöös. Kindlasti tasub aga seda meretagust ajalugu ja maastikku säilitada, sest see on kindlalt üks Hiiumaa, ja mitte ainult tema, pärlitest.