Raamatust „Hiiumaa meremees jutustab I“ (Tartu 2016)
Kuidas laevapoiss kaljase ära päästis
Kord 1920ndate aastate keskpaiku oli Hiiu-Emmastes randlaste kahemastiline uus esimest suve meresolev laev Ülo saare läänerannal Külaküla lahes ankrul, kus oli enamiku meeste kodukoht. Laeva kapten Juhan Vesingi ehk Prehnu Juhan jätnud seekord laevale vahimeheks esimest suve sõitva laevapoisi ning läinud ülejäänud meestega maale. Olnud sügis ja tõusnud tugev läänetorm. Hariliku tugeva tuulega võis seal ankrul olla, kuid seekordse tormiga ei pidanud ankur laeva kinni ning see hakkas kalda poole triivima.
Poiss hakanud küll teist ankrut merre laskma, aga üksi võtnud see aega, oskusest olnud puudu ning jõud olnud nõrk, ning kui viimaks selle vette saanud, olnud juba hiljavõitu. Teisele ankrule ei jõudnudki ta vajalikul hulgal ketti järele anda, et see pidama oleks saanud hakata, ennem jõudis laev madalikule ja hakkas lainete vaheaegadel põhja lööma. Paljud laevad on nii randumisel kõlbmatuks muutunud, lained taovad tühja laeva niikaua vastu põhja kuni põhjaplangud sees ja mastid maas.
Kipper ning teised osanikud ja laevamehed jooksid randa kokku, kuid ei saanud murdlainete pärast abistama minna, uus laev aga hävis nende silme ees armutult. Laeva võis päästa ainult üks abinõu, lasta laevaruum vett täis, nii et laev ujuvuse kaotab ning enda raskuse tõttu vaikselt põhjale istuma jääb.
Eks mehed kaldalt karjunud küll üksikult, küll kooris laevalolijale ja käskinud laevale augud põhja puurida, aga kolmsada meetrit kaldast vastu tormi ei kostnud need õpetussõnad poisile kätte. Nähes, et karjumine ei aita, läinud kipper samas rannas vana kummulioleva paadi põhjale ja hakanud seal peal tegema liigutusi, nagu puuriks ta selle põhja auke. Poiss saanudki asjast aru ja hakanud laevaruumis allapoole veeliini auke puurima, laev jooksnud vett täis ning jäänud seejärel vaikselt põhja lamama.
Peale tormi vaikimist löödi aukudele punnid ette, pumbati laev veest tühjaks ning veeti uuesti vabasse vette, kus ta veel aastaid sõitis kuni Teise maailmasõjani, mil purjelaevade ajastu lõppes. Tookordsest laevapoisist Robert Meiusist, kes toda põhjalaskmise lugu mulle ise rääkis, sai hiljem tubli ookeanilaevade pootsman, kes ka mind minu madrusepõlves meretöö saladustega tutvustas.
Halulaeva kiprite kemplemised
Ka rannasõidukiprite omavahelised kemplemised olid mõnikord huvitavad ja kasulikud meelespidamiseks. Sõitsin sel korral kahemastilisel Lootusel, missugune oli keskpärane purjetaja. Sõitsime Tallinnast tühjalt Sõrule, Hanikatsi silmast läbi, kui meile jõudis järele saarlaste uus kaljas, mis oli hea purjetaja. Selle kipriks oli Pangadi Aaduks nimetatud mees, keda hüüti tema punase habeme tõttu Punahabeks.
Puhus paras Nordist tulev purjetuul ning me sõitsime mööda Kassari lahte Sõru poole, kui Punahabe meile järele jõudis ja tahtis meist mööda purjetada. Esiteks tegi ta sellega katset tuulepoolsest küljest, kuid meie vanale, hüüdnimega Klõrr, sest ta klõristas r-tähte, ei olnud see meelt mööda ja laskis mul, kes ma olin roolis, laeva tasakesi tuule sisse luhvata.
Punahabe, kelle õigus oli teed anda, pidi, et laevade kokkupõrget vältida, samuti kurssi muutma, kuid kaotas ülesluhvamisega oma edumaa ning et mitte Kassari saare madalikele sattuda, jättis möödasõidu katse järele ja jäi uuesti meist tahapoole.
Seejärel tegi Punahabe katset meist allatuule parda poolt mööda sõita. Kuid jõudnud meie laeva varju, jäid nende laeva purjed tuulest tühjaks, hoog lõppes otsa ning jälle jäi ta meist maha.
Uuesti hoogu võtnud, üritas Punahabe jälle meist pealttuule parda poolt mööda purjetada, kuid meie Klõrr ei lase. Kordus endine lugu, olgugi teisel kiirem laev. Kui eelsõitja ei taha, siis kitsas saartevahelises väinas saab ta teist möödasõidus takistada. Meie vana mängis teisega nagu kass hiirega, saarlased läksid vihaseks ja näitasid juba meie poole rusikaid ning paistis, et nad olid valmis kokkupõrke hinnaga meist ette jõudma.
Meie nägime, et ega see heaga lõppe. Kokkupõrke tagajärgede uurimisel oleks saarlased ehk õiguse saanud, sest meie vana ei lasknud neid sihilikult tegutsedes endast mööda, ning hakkasime meie vanale mõista andma, et ta poisikese tempe teeb. Tal läkski kiusutuju üle ning laskis Punahabe meist mööda. Vilets poisikesetemp küll, kuid purjelaeva meremehel kasulik teada, pikal mereelu jooksul juhtub vaja minema.
Halulaeva kiprite nõksud …
Rannasõidu kipper sõitis rohkem praktika varal, paljudel nendest polnud selleks ei kooliharidust ega diplomit. Kellel oli oma laev ja kauaaegne meresõidupraktika, neile andis tolleaegne Veeteede Talitus igal aastal välja ajutise loa laevajuhtimiseks. Ka Kildini kipril, umbes 40-aastasel suure praktikaga mehel, oli sarnane ajutine paber, aga omad sõidud ta sõitis ja mitte halvem kui teised paberitega mehed. Juhtus temalgi äpardusi, aga mees neile alla ei vandunud ja oskas hädas kohe abi leida. Järgnevalt nendest mõned näited.
Ainult tormiste ilmadega seisti ankrul, suvel vastase tuule korral aga looviti jonnakalt eesmärgi poole. Kord olles halulaadungiga teel Tallinna, loovisime Voosi kurgus, väinas Vormsi ja Noarootsi vahel, Paralepa liinil, kus süvendatud faarvaatri laius oli ainult 30 meetrit. Süvendatud laevatee oli toodritega tähistatud, kuid sellest täpselt kinni pidades ei jõudnud edasi, muudkui keera ja pööra. Toodrite taga aga oli meiesugusele laeval veel paarkümmend meetrit ujumiseks vett ja seda kasutati väikeste purjekate poolt maksimaalselt ära. Enne esimest maailmasõda, kui seda faarvaatrit süvendati, lasksid pogeri salandad ehk pasapraamid süvendamisel saadava savi ja kruusa faarvaatri ligidale põhja ja nõnda tekkisid sinna madalikud.
Eks meie kipper tahtis kõigest väest Voosist välja kratsida (st.välja loovida), ja et rohkem edasi jõuda, tegi võimalikult pikki halsse. Siis kord halsiga üle faarvaatri Vormsi poole purjetades, jäime poudiga pisut hiljaks ja jooksime ühele neist savihunnikutest kinni. Ei aidanud varpankru väljaviimine, see lohises tagasi, ega purjede pakkiseadmine, mis tähendab purjesid nõnda seadma, et need laeva madalikult lahti lükkaksid. Kinni mis kinni, kas hakka või halge merre loopima, mida paberitega mees ehk oleks teinudki, sest ka päästelaeva polnud käepärast.
Meie vana aga ei jäänud norutama, vaid leidis kohe väljapääsu. Samasse ligidale jäi ankrule Varbla ranna meeste suurem kaljas Hermiine, millel olid tekklaadungiks palgid. Sealt tõime me paadi järel oma laeva juurde paraja talumaja katusesarika suuruse palgi ja sellega meie kipper laeva lahti lükkaski.
Teinud ennem kindlaks, et laeva taga allatuule parda pool on sügav vesi, pani ta purjed pakki, nii et need surusid laeva tagasi ja kaldu, et vähendada süvist, sügavama vee poole. Toodud palk, umbes 15 jalga pikk, tõsteti seejärel ankrutõstmise taliga püsti ja suruti otsapidi pealttuule pardast ankruklüüsi kohast alumise otsaga poolviltu põhja. Paras tugev vaiertropp võeti ankruklüüsist läbi ja soriti ehk seoti sellest paar-kolm jalga ülemale palgi ülemise otsa juurde kinni, vaieri teine ots aga pandi ankrupilli ehk ankruvinna ümber ja hakkasime seda ringi ajama. Sarnase palgist hoova toime kinniolevale laevale oli kahesugune, esiteks tõstis ankruvinna jõud laevanina ülespoole ja teiseks surus laeva ka poolviltu tagasi vabavee poole. Olime nõnda natuke aega pingutanud, nõnda et silmad punnis, kui laev pakkis purjede ja kipri poolt konstrueeritud tugisamba ühisel jõul madalikult lahti lükati. Oli õhtu, tuul muutus valjemaks ja jäime ankrule ning viisime Varbla meeste palgi tagasi. Tuul püsis vastane ning vali ja olime seal kaks päeva ankrul, kuhu kogunes peale meie veel mitu laeva.