Skip to content

Jegard Kõmmuse meenutused II

    Raamatust „Hiiumaa meremees jutustab II“ (Tartu 2021, lk 488-492, 582-587)

    Päästeoperatsioon [1948]

    Sel sügisel saadeti aurulaev Gustavi peale kapten Leppa asendama vana kaugesõidukapten Antson. Temalt võeti kaugesõiduluba ära sellepärast, et tema laevalt oli Rootsis jalga lasknud üks noor eestlasest tütarlaps, kajutiteenija. Ta rääkis hiljem, et selle tütarlapse oli laevale soovitanud Eesti kommunistliku partei tolleaegne esimene sekretär Nikolai Karotamm isiklikult. Rootsis oli tüdruk kohanud seal elavaid eestlastest põgenikke ja need olid meelitanud teda laevalt ära kargama. Keegi pidi selles loos süüdlaseks jääma. Seekord veeretati süü kapteni kaela ning tal võeti ära õigus sõita kaugesõidulaevadel.

    Antson oli aurulaev Gustavi kaptenina umbes kuu aega sõitnud, kui tal juhtus järgmine avarii. Sel päeval sõitis Gustav pärastlõunal kella kolme paiku Rohukülast välja ja Kuivastu samal kellaajal Heltermaalt Rohukülasse. Sel ajal oli ilm ilus, tuul vaikne ja nähtavus hea. Kui jõudsime Heinlaiu traaversile, kerkis meie ette paks udusein. Olime parajasti Heltermaa liini alguses oleva pöörutoodri juures, kui me uduseina sisse sõitsime. Udu oli nii paks, et seda võis otse hammustada.

    Märkisin üles täpse kellaaja ning teadsin, et võime nüüd täis käiguga tund aega sõita, siis oleme Rukkirahu esimeste toodrite juures. Et laev ei kalduks kursist kõrvale, selleks panin rooli oma parema roolimehe ja sõit jätkus. Udu oli nii tihe, et sillalt oli näha ainult laeva vöör. Olime tüürimehega sillal, teine teisel pool küljes ning pootsman ees vööris. Kuulatasime ning puurisime pilkudega udusse, et avastada teiste laevade signaale. Sõitsime ja andsime nagu ettenähtud iga minuti tagant ühe pika auruvile ning kuulatasime teiste omi.

    Teadsime, et Gustav sõidab meile otse vastu ja sellepärast olime eriti tähelepanelikud, et laevad ei põrkaks kokku. Pooletunnise sõidu järele hakkas kostma Gustavi sireeni huiked ning peagi möödusime me üksteisest mõnekümne meetri kauguselt. Nende laeva siluett paistis ähmaselt läbi udu ja siis läksime kumbki oma teed.

    Sõitsime täiskäiguga 25 minutit, siis liikusime poole käiguga edasi veel 5 minutit ning seejärel stoppasin masina. Hakkas juba hämarduma. Udu oli endiselt paks, midagi näha ega kuulda ei olnud ning ma otsustasin udu klaarimiseni sinna ankrule jääda.

    Udu klaaris ära kesköö paiku ning siis selgus, et me olime ankrule jäänud just Rukkirahu faarvaatri alguses oleva kahe paaristoodri ligidal, kust me oleksime pidanud Rohuküla liinile keerama. Rukkirahu majakas oli meil lausa külje all, kuid udu tõttu selle tuli meieni ei paistnud.

    Täpsemalt poleks ma osanud ka hea nähtavuse puhul sõita. Kuid oleksin veel viis minutit täiskäiguga edasi sõitnud, oleks laev toodrite taha sauehunnikute otsa kinni jooksnud. Hiivasime ankru ja sõitsime Rohuküla sadamasse, kuhu jäime ööbima, et järgmisel hommikul hakata laevale õlivaate laadima.

    Hommikul valgenedes alustasid kliendid vaatide laevale veeretamist. Korraga toodi Rohuküla mereväesidepunkti kaudu mulle Merelaevanduse käsk sõita välja abistama aurulaev Gustavit, missugune oli eelmisel õhtul Heltermaa-rahule kinni jooksnud. Sel ajal kui masinat soojendati, lasin ma need mõned vaadid, mis oli jõutud laevale laadida, kähku kaldale tagasi veeretada, ning poole tunni pärast väljusime Rohuküla sadamast merehädalistele appi.

    Arvasin kohe, et ega neil seal nalja ei ole. Laeval hulk reisijaid pardal, kellel tuli pikk sügisene öö ilma abita oodata, mis pole kuigi meeldiv olemine. Et Antson Gustavi mättasse pani, selle üle ma ei imestanud. Ta oli kaugesõidumees, suure merega harjunud. Kuid siin, väinas, pidi meetritega arvestama ning minuteid lugema. Auahnus aga keelas tal kui reisijatelaeva kaptenil parajal ajal ankrule jäämast ning tagajärjeks oli see, et laev jooksis kinni.

    Pärast selgus, et olukord oli sellel ööl Gustavi pardal tegelikult palju halvem, kui ma seda oleksin osanud arvata. Joogivett võtsid laevad Rohuküla sadamast. Gustav oleks pidanud vett varuma enne väljasõitu, aga jättis selle järgmiseks päevaks. Veevõtmine oli tülikas, sest selleks pidi laev ekstra sadama teise osasse sõitma ning pärast jälle endisele kohale tagasi tulema. Normaalses olukorras oleks vett ka teiseks päevaks jätkunud aga seekord oli eriolukord. Tookord oli pardal reisijaid ja meeskonda kokku üle saja inimese ning nüüd viibis see inimhulk laeval ettenägemata olukorra tõttu hulga kauem, milletõttu oli ka veetarvidus suurem. Juba poole öö paiku lõppes vesi otsa. Jäädi janusse.

    Samuti oli lugu kivisöega, millega köeti laeva aurukatelt. Punkrisöe tagavara oli Heltermaa sadamas, kust laevad oma küttetagavarasid täiendasid. Gustavi mehaanikud ei varunud õigel ajal küllaldaselt sütt ning ettenägemata olukorda sattudes, kus söekulu oli palju suurem kui harilikult, lõppes sel ööl ka süsi otsa. Kui laev kinni jooksis, lootsid nad seda omal jõul madalikult lahti saada ja manööverdasid mitu tundi täie auruga masinaga edasi-tagasi, kuid tulemusteta…

    Kui nad viimaks märkasid, et söed hakkasid punkrist lõppema, jätsid nad asjata katsetamised, kuid siis oli juba hilja. Et viimast sütt katla alla tule alleshoidmiseks säilitada jäeti dünamo seisma ja valgus kustus. Seejärel lülitati välja ka aurukeskküte ning reisijateruumid muutusid külmaks. Reisijate meeleolu võis küll halb olla. Oli pime, külm, janu ning pealegi veel hirm, et sügisesel ööl võib tõusta äkiline torm. Siis on surm ka veel varuks. Olukord oli kurb.

    Kui me ligemale jõudsime, nägin, et Gustav oli õigest kursist umbes veerand miili paremale kaldunud ning Heltermaa-rahule kinni jooksnud. Kaalusin olukorda ja seda, kuidas neile abi anda. Jõudsin otsusele, et kõige kiiremini ja tõhusamalt saan neid abistada siis, kui ma oma laevaga Gustavile võimalikult lähedale sõidan. Puhus umbes 3-palline nordvesti tuul, mis oli Hiiumaa poolt ning lainetus seetõttu minimaalne.

    Otsustasin Gustavile ligineda otse vastu tuult sõites, sest sel juhul sai tasast käiku kasutada, ning pootsmanil oli siis aega eest vöörist vee sügavust mõõta. Tasase käiguga vastutuult sõites oli ka laeva külgepidi triivimine välistatud ning kinnijäämise korral oleksime jälle omal jõul lahti saanud, sest edasiliikumise hoog oli väike.

    Kuivastu süvis vööris oli minimaalne, ainult üksikud suuremad kivid võisid meile vingerpussi mängida. Liginesime Gustavile tasase käiguga, kogu aeg eest vett loodides ja tuli välja, et vesi ei läinudki meie laeva jaoks liiga madalaks. Jõudsime õnnelikult oma laeva vööriga nende ahtri kõrvale, et sealt oleks hõlpsam reisijaid meie pardale võtta. Madalik oli Gustavi vööri all kuni esimese mastini ning laev oli madaliku peale sõites eest umbes poole meetri võrra üles kerkinud.

    Kõrvuti seisvad laevad olid ühekõrgusel ja reelingud vastakuti. Kui selleks loa andsin olid reisijad kärmed Gustavilt Kuivastule üle tulema, sest olime tookord nende ainus pääsemise võimalus. Meie laevalt said nad priipärast juua ning kes külmetas võis meeskonna eluruumidesse sooja minna. Enamus reisijatest aga seisid meie tekil ja jälgisid päästetööde käiku.

    Enne meie kohalejõudmist oli Gustavi päästepaat vette lastud ja sellega 10–15 naist-last Heltermaa sadama poole teele saadetud. See paat viis need inimesed maale, kuid enne laeva lahtitõmbamist tagasi ei jõudnud, sest kaldani oli oma kolm kilomeetrit ja käsitsi aerutamine võttis oma aja.

    Seejärel palus Gustavi kapten, et me annaksime neile mõne pangetäie joogivett ja niipalju kivisütt, kuipalju neil läheb vaja auru tõstmiseks ja pärast madalikult vabanemist sadamasse sõitmiseks. Sel ajal kui me Gustavit vee ja kivisöega varustasime, ühendasime laevade ahtrid pika puksiirvaieriga kokku.

    Kui nad olid oma katlas aurusurvet tõstnud ning masina klaariks teinud, asusime nende laeva madalikult lahti tõmbama. Mul oli Antsoniga eeloleva operatsiooni asjus kokku lepitud ning me alustasime selle läbiviimist. Lasin oma laeva vööri Gustavi ahtrist lahti ning tuul kandis Kuivastu vööri allatuult meile soovitud sõidusuunda.

    Alguses andsin ma Kuivastule tasase käigu edasi ja tõmbasin puksiirtrossi pingule. Seejärel lisasin pool käiku edasi, kuid sellest oli vähe. Siis anti Gustavi masinale täiskäik tagasi, kuid laev ei liikunud tolligi paigast. Alles seejärel, kui ma siis andsin meie masinale täiskäigu edasi, hakkas Gustav alguses tasakesi, siis aga üha kiiremini tagurpidi madalikult alla libisema.

    Kui Gustavi vöör madalikuservalt alla vupsatas, toppas Antson oma laeva masina ära ja Kuivastu vedas alust tagurpidi enda järel endist tuldud teed tagasi faarvaatri poole, kuhu me jõudsime ilma viperusteta. Faarvaatrile välja jõudnud, lasime me Gustavi puksiirotsa lahti ja sõitsime meie pardal olnud reisijatega Heltermaa sadamasse. Seal pudenesid laevaõnnetuse üleelanud reisijad igasse Hiiumaa nurka laiali. Peagi saabus meile sadamasse järele ka Gustav.

    Tegelikult rikkusin ma avarii ajal jällegi seadust, võttes 30 reisija asemele pardale sadakond inimest, riskides nii nende eludega. Oleksin pidanud selle inimlasti enne kaldale viima ning alles siis laeva päästma asuma. Ma tegin aga need kaks tööd korraga ära ning kõik läks õnneks korda. Ilm oli laeva madalikult lahtitõmbamiseks kõigiti soodus ja ma kartsin, et laeva pärastiseks jättes võib tuul pöörduda või valjeneda. Laita ma selle kaksikoperatsiooni sooritamise eest ei saanud, sest võitjate üle ei mõisteta kohut.

    Kuid ega mina ega meie laeva meeskond selle eduka päästeoperatsiooni sooritamise eest kiita ka ei saanud. Sellest ei tehtud üldse välja, nagu poleks seda avariid ega ka meiepoolset abistamist olemas olnudki. Mõlemad laevad kuulusid Eesti Merelaevandusele ja see avarii vaikiti lihtsalt maha, kuna meie ülemustele polnud nähtavasti kasulik sellest juhtumist suurt numbrit teha.

    Gustavi päästmisele järgnenud hommikult ootasid aga selle päeva reisijad Heltermaa sadamas Rohukülasse viimist. Merelaevandusest saabus raadiogramm, et Kuivastu peab sel päeval asendama Gustavit. Võtsime siis reisijad ja posti pardale, sõitsime Rohukülasse ja sealt uute reisijate ja postiga tagasi Heltermaale. Rohukülast tuli meie laevaga Heltermaale ka Laevanduse Mereinspektsiooni ülem kapten Lepik, et uurida Gustavi avarii põhjusi ja vigastusi.

    Madalikule jooksmine ei tekitanud Gustavile mingeid nähtavaid vigastusi ega olnud märgata ka lekkimist. Järgmisest päevast alates lubati Gustavil jätkata reisijate vedu. Meie aga sõitsime sel päeval neljandat korda üle väina kapten Lepikut Rohukülasse ära viima ning seal pooleli jäänud õlivaatide laadungit ja muud kaupa peale laadima. Kuivastu, lihtne kaubaveopraam, alustas jälle oma musta tööd.

    Kohutav tuleõnnetus laeval Ostrov

    Heltermaa liinile saadeti autosid ja kaupa vedama puust korpusega aurulaev Ostrov kapten Klesmenti juhtimisel. Tüürimeheks oli sellel laeval Raamatu nimeline noormees, kes oli lõpetanud Merelaevanduse õppekursused enne mind. Ka sellele laevale laaditi vööri ballastiks tellised sisse ning ehitati luukide peale platvormid autode veoks.

    Ostrovi tekile mahtus ära viis autot, kuid esimesel luugil oli ruumi vähem ning seal pidi üks auto väiksem olema. See laev töötas juba mitu päeva edukalt meie liinil, tehes ühe edasi-tagasi reisi päevas. Nii Farvateril kui ka Ostrovil olid sees nõrgad aurumasinad ning neil kulus ühest sadamast teise sõiduks peaaegu kaks ja pool tundi.

    Ühel õhtul saabus Ostrov oma järjekordselt reisilt Rohuküla sadamast ja sildus Heltermaa sadamasilla põhjapoolse kai otsas. Lossis seal oma tekil olnud autod ning kauba maha ja jäi sinna järgmist hommikut ootama, et jälle Rohukülasse sõita. Oli imeilus õhtu. Läksin tütardega sadamasillale jalutama. Haapsalu oli sisesadamas, selle oli tekil vähem inimesi näha aga Ostrovi komandosild oli inimesi täis.

    Seal olid kapten oma naisega, mehaanikud, Loksalt pärit masinist oma õega, kes oli just täna pärale jõudnud, et nii vennale kui ka laeva pootsmanile, oma peigmehele, külaliseks olla. Laeva kokaks oli Siina nimeline vallaline naine, kes eelmistel aastatel sõitis kokana aurulaev Vilsandi peal. Ostrovi kokk käis meilt igal õhtul katelokiga piima viimas. Komandosillal lauldi ja mängiti pille ning tuju paistis kõigil olevat ülihea. Kuulasime lastega nende etendust ning läksime siis koju magama.

    Järgmisel hommikul umbes kella 4–5 vahel koputas piirivalve väravavalvur meie magamistoa aknale ja hüüdis: „Ostrov pales, Ostrov pales!“ Too poiss oli Venemaa eestlane, kelle esivanemad olid kunagi Võrumaalt Venemaale asunud ning sellepärast rääkis ta Võrumaa murrakut.

    Tormasin välja. Udu oli nii paks, et nähtavus võis olla ainult paarkümmend meetrit. Sadamas olevad laevad ei paistnud üldse kätte. Tuld polnud näha, kuid suits oli uduga segatud, põlemise lõhna oli tunda.

    Jooksin sadamasse. Haapsalust möödudes nägin, et selle laeva mehed olid jõudnud juba tuletõrje voolikud hakkama panna, kuid pumbaga oli midagi korrast ära, see ei hakanud kohe tööle. Ja sealsamas, Haapsalu vöörist kümmekonna meetri kaugusel, tõusid leegid Ostrovi koridori ustest, akendest ja kajutilael olevatest keiluti-avadest välja. Piirivalvurid olid tuletõrje autod ja arstid juba Kärdlast välja kutsunud.

    Tulekahju esimene ohver kokk Siina oli põlevast laevast ise välja jooksnud ning lebas poolküliti sadamasillal. Ta oli elus, kuid tema väljanägemine oli kohutav. Tema ihu oli peaaegu üleni tules kõrvetada saanud, ainult püksikute servade alt, mis oli ta ainus riietusese, paistis loomulikku ihukarva nahka.

    Ta silmad olid põlenud ning nägid välja valged nagu keedetud kalal. Labakätelt olid nahad maha koorunud ja need ripnesid koos osaliselt lahti tulnud küüntega kõrbenud käsivarte küljes. Ja kuidas ta karjus. Õudselt nagu piinapingil, ei hullemini veel, sest tema oli üleni tules olnud. „Rastreljaite, rastreljaite menja!” – Laske mind maha, kisendas ta muu kiljumiste vahele. Paistis, et ainult surm võis tema valudele lõpu teha. Vaatasime seda pealt, aga aidata ei saanud millegagi.

    Haapsalu pump oli tööle saadud ja tuletõrjevooliku ots suunati kõige suurema leegi peale, missugune lahvas mitme meetri ulatuses välja eluruumidesse viiva koridori uksest. Selle pumba surve paistis olevat liiga nõrk, et tuld kustutada, suutis ehk vaid hoida tulel suuremaks paisumast. Laev oli aastakümneid vana ning selle puust seinte ja lagedega kajutid-koridorid olid kümneid kordi kergesti süttivate õlivärvidega üle värvitud. Terve pikk vinklikujuline koridor näis olevat tuld täis. Koka kajut asus selle koridori lõpus, ning nagu pärast selgus, sai tuli sealt alguse.

    Laeva dünamo öösel ei töötanud ning Siina oli arvatavasti küünlatule valgel lugedes magama jäänud. Küünlast aga süttisid arvatavasti laual olnud tuld võtvad asjad ning seejärel ka seinad. Kui ta siis üleni leekides olevas kajutis ärkas, ei pääsenud ta kohe ust lahti tegema. Tütarlapse asi, uks lukus. Nähtavasti sai ta juba oma kajutis selle kõige suurema leegi osaliseks. Kui ta siis kajutiuksest välja pääses, sai ka tuli lahtisest uksest koridori ning värvitud lagi ja seinad lahvatasid põlema.

    Koka karjumise peale ärkas enamus meeskonnaliikmetest ning jooksis kajutitest välja. Ainult kaks inimest, pootsman ja ta pruut, magasid nii rasket hommikueelset und, et nad koka kisa peale üles ei ärganud ja jäid kajutisse. Üldises paanikas ei märgatud nende kahe puudumist, ning kui lõpuks märgati, oli tuli koridoris juba nii suur, et nende kajutini, mis asus koridori keskel, oli võimatu pääseda.

    Vahepeal kandsime valude käes kisendava koka linade ja tekkide sisse mähituna sadamasillalt ära reisijate hoone trepile. Kuna aga Kärdlast polnud ikka veel sanitarmasinat kohale jõudnud, siis asetasime Siina piirivalve veoauto kasti, saatjateks minu abikaasa ning veel paar naist, ja nad läksid Kärdla poole teele. Suuremõisas jõudis sanitarauto neile vastu ning Siina viidi sellega edasi haiglasse. Naised aga tulid piirivalvurite masinaga sadamasse tagasi. Siina suri samal päeval Kärdla haiglas kella 12–13 paiku.

    Olles Siina ära saatnud, ruttasin ma jälle sadamasse ja nägin seal järgmist pilti. Haapsalu pump töötas mis jõudis, kuid tuli ei vähenenud, ennemini paisus aina suuremaks. Siis nähtavasti veel ei teatud, et kaks inimest on puudu, sest kapten koos naise ja tüürimehega kandsid kaardimajast välja laeva navigatsiooni-instrumente ning merekaarte. Selle umbes pool tunni jooksul, tulekahju välja löömisest kuni ajani, mil kahe inimese puudumist märgati, olnuks vaja ainult tolle kajuti lagi pealt lahti lõhkuda ning sealt kaudu inimesed välja tuua. Pärast selgus, et tuli ei olnud sinna kajutisse üldse tunginud, vaid vingugaasid võtsid neilt elud.

    Seejärel jõudis Kärdlast esimesena pärale mereväelaste tuletõrjemasin ning mõne minuti pärast suunati selle vägev veejuga koridori uksest sisse. Siis jõudis kohale ka Kärdla vabatahtliku tuletõrje auto ning see asus väiksematest avadest väljuvaid tuleleeke kustutama. Siis teati juba kahe inimese „sees olemisest“ ning mereväelased tegid ettevalmistusi, et neid kajutist välja tuua.

    Kaks madrust panid suitsumaskid pähe, lasid oma riided märjaks kasta ja tungisid kummargil, allpool oli tuld vähem, koridori, kus tuli oli siis juba märgatavalt väiksem. Peagi tõid nad ükshaaval välja elututena näivad inimesed ja asetasid need kõrvuti sadamasillale lamama. Mõlemad olid tulest täiesti puutumata.

    Mereväelasest arst, kes tuletõrjeautoga kohale saabus, astus ligi, tõstis mõlemal lamajal kordamööda silmalaud üles, vaatas neile silma ning raputas pead. Mõlemad olid juba surnud. Pärast lahkamisel selgus, et tütarlaps oli juba mitmendat kuud rase. Nii sai Ostrovi tulekahju läbi surma korraga neli inimest. Tuli kustutati seejärel ära ning laev jäi kai äärde seisma.

    Veel samal pärastlõunal tuli Tallinnast kohale uurimiskomisjon koos Eesti Merelaevanduse ülema Samsoni ning veemiilitsa uurijatega. Kõik Ostrovi elusolevad meeskonnaliikmed käisid kordamööda nende uurijate eest läbi. Ülekuulamised toimusid meie sadamakontoris ning minul, kui selle maja peremehel, ei keelatud kogu ülekuulamise ajal ruumis viibimast ega sisse-välja käimast.

    Et üks kõrvaline isik, pootsmani pruut, selle põlengu ajal surma sai, paistis uurijate meelest olevat kõige tõsisem viga ning nad otsisid juhtkonna seast meest, kes peab selle eest vastutust kandma. Kui kaptenilt küsiti, kas ta oli teadlik, et laeval viibis mitte-meeskonnaliige, vastas ta eitavalt. Ka tüürimees Raamatult küsiti, kas tema teadis kõrvalise isiku viibimisest laeval. Mees vastas, et teadis. „Kas kandsite tolle isiku laeval viibimisest kaptenile ette? Kas kapten oli teadlik võõra inimese viibimisest laeval?“ Tüürimees, tahtes nähtavasti kaptenit vastutusest päästa, rääkis sellega jälle ennast sisse.

    Raamat vastas tookord niimoodi: „Mina teadsin selle inimese laeval viibimisest, kuid kaptenile sellest ei teatanud ning sellepärast ei teadnud ta tollest kõrvalisest isikust midagi.” Ometi nägin mina ise oma silmadega ja nägid ka teised, kui too „kõrvaline isik“ seisis eelmisel õhtul laeva komandosillal kõrvuti kapteni ja tolle naisega.

    Kui ma tüürimehe tunnistust kuulsin, mõtlesin kohe, et nüüd sa mees räägid ennast ainusüüdlaseks. Ja oligi nii. Kui see asi kohtusse läks, mõisteti kapten õigeks ja tüürimehele, kui peasüüdlasele, mõisteti kaks aastat vanglakaristust.

    Ostrov aga seisis pärast tulekahju mõne aja Heltermaa sadamas. Tallinnas tehti otsus ja eakas tõrvaaurik ehk puust kerega aurulaev kanti arvelt maha ning veeti lammutamisele.

    Tankid Hiiumaal

    Sügiseti enne külmade tulekut, vahetati Hiiumaal paiknevate tankiväeosade tanke. Saarele toodi uusi või remonditud tanke ning viidi sama arv masinaid tagasi mandrile. Neid tanke vedasid endised Saksa dessantpraamid, mis olid tehtud Inglismaale tungimiseks. Neist langes pärast sõja lõppu osa venelaste saagiks. Iga niisugune praam võttis peale neli T-34 tanki.

    Need praamid olid iseliikuvad, kuid pikkade vahemaade tagant veeti neid puksiiri slepis kohale paar-kolm tükki korraga. Heltermaa sadamas manööverdasid need praamid end ise otsapidi sisesadama ja reisijate hoone taha madalikule. Nende süvis oli vööris ainult pool meetrit. Eest lasti trepp alla ning seda mööda said tankid omal jõul praamist välja ja kaldale. Sama teed mööda laaditi praamidele ka remonti minevad tankid. Vesi oli selles kohas nii madal, et tanki alumine luuk võis lahti olla ja juht vaatas sealt maabumise ajal välja.

    Tankidel on tohutut jõud. Heltermaa sadamas oli kaldaäärses vees üks Linda-nimeline umbes 50-brutoregistertonnise kaljase vrakk. Piirivalvurid tahtsid selle küttepuudeks lõhkuda ning leppisid selle maale tõmbamiseks kokku tankistide ülemaga. Tõmbasid laevale vaieri ümber, panid otsad tanki külge kinni ja too vedas selle laeva 200 meetri kaugusele kaldale, kus see ära lõhuti.