Raamatust „Hiiumaa meremees jutustab II“ (Tartu 2021, lk 392-395)
Jalgsi üle noore jää [1945–1947]
Ootasime juba paar päeva, kui levis kuuldus, et Heltermaa naised olla tulnud villakottidega Hiiumaalt üle jää Kiltsi villavabrikusse villu kraasima. Villakotid olnud neil ree peal, mida nad endi järel mööda jääd olla vedanud. Inimesed otsustasid alustada järgmisel hommikul teekonda Hiiumaale, sest külm ilm püsis ning see muutis jää järjest tugevamaks. Ainus häda oli see, et noor jää oli sile ja libe kui klaas. Inimesed varustasid end keppidega, millele naelad otsa löödi, et libedal jääl edasi saada. Mõni ettenägelikum varustas end ka pootshaagiga. Ka meie kamp, mis koosnes kaheksast Emmaste poolt mehest, kellest kuus olid lahtisaanud sõjamehed, varustas end naelkeppidega. Meil oli mitme mehe peale ka kaks pootshaaki, üks pikema, teine lühema varrega. Suuri ja raskeid pakke meil ei olnud, mõnel seljakott, teistel käes kerge kohver.
Heltermaa voorimehed, kes igal aastal olid esimesed üle noore jää mandrile minema, olid omandanud sel alal järgmised kogemused. Kui kolm ööd järgemööda on olnud vaikse ilmaga kümme kraadi külma Réaumuri järgi, siis võis juba proovida hobusega Heltermaalt Haapsalusse minna. Need praktilise meelega elukogenud mehed läksid esimest korda üle jää järgmiselt. Hobuste ees kõndis üks mees, kirves käes, ja lõi iga natukese maa tagant kahe käega kirvepõhjaga, mitte teraga, vastu jääd. Kui ta ühe hoobiga jääst läbi lõi, nõnda et vesi välja tuli, siis oli jää nõrk ja ei kandnud hobust ning sel juhul pidi kõrvalt otsima tugevamat jääd. Kui ka mujalt kõvemat jääd ei leidunud, siis tuli hoopis tagasi pöörduda. Kannatas aga noor jää esimese hoobi välja, et vett peale ei tulnud, siis lõi mees samasse kirvepõhjaauku veel teise hoobi ja kui alles siis vesi välja tuli, tähendas see, et jää kannab hobust ja rege ning võib edasi minna. Kolm kirvehoopi väljakannatanud jää oli juba tugev ja sellel võis julgesti hobusega sõita.
Järgmisel hommikul enne valgenemist asusime maad mööda Rohuküla poole teele, sest sealt oli meretee 10 kilomeetrit lühem kui Haapsalust jääle minnes. Paari tunni pärast, kui me Rohukülasse jõudsime, kogunes sealse sõjaväekontrollpunkti juurde umbes kuuskümmend Hiiumaale minejat. Kuid neid ei lubatud sealt edasi, kuna ülemuste poolt olla valvuritele antud korraldus mitte kedagi Rohukülast jääd mööda Hiiumaale lasta.
Ilm oli vaikne ja haruldaselt ilus, ainult mõni kraad külma. Pärast kuulsime, et üks grupp inimesi oli sel hommikul pimedas Haapsalu linna juurest jääle ja otse Hiiumaa poole läinud. Nemad jõudsid ilusa ilmaga Heltermaale. Meid aga jääle ei lastud ning me närvitsesime tõkkepuu taga. Selle keeluga tehti meile karuteene, mis maksis vähemalt ühe inimese elu, ülejäänutele aga vaeva, hirmu ja külma suplust. Kui kord keeld maksma pandi, siis oleks pidanud seda ka pidama. Nemad aga pidasid meid ilusa ilmaga kaks tundi kinni, siis korraga võeti tõkkepuu eest ära ja öeldi: „Pažalusta“. Tee oli vaba, võisime minna.
Seda lubadust ei lasknud meist keegi omale kaks korda ütelda. Rahvas pani robinal jääle ning jalgade sibades edasi Hiiumaa poole. Jää oli äärmiselt libe. Targasti olid teinud need, kel naeltega kepid kaasas, nemad said kergemini edasi, ilma aga libises inimene kolme sammu edasiminemise juures vähemalt ühe sammu tagasi. Meie reisiseltskond oli kirju. Seal olid demobiliseeritud sõjamehi, komandeerituid, spekulante, heidekottidega naisi ning minusuguseid, kes tikkusid üle jää mitmesugustel põhjustel ja endi huvides.
Tolle rahva seas oli mitmesuguste võimetega inimesi. Juba teekonna esimestel kilomeetritel jaguneti gruppidesse oma jaksu ja võimete järgi ning jääteel tekkis omapärane katkenud keti taoline moodustis. Kõige esimesed olid endised sõjamehed, kes olid harjunud kiirete ja pikkade jalgsimatkadega. Neil oli ka kojujõudmisega teistest kiirem, sest nad olid olnud üle nelja aasta kodust ära ning nüüd, kui neil oli avanenud võimalus sinna jõuda, ruttasid mehed kõigest väest.
Mina olin Emmaste meestega ühes grupis, sest olin juba jõudnud oma läbipõetud haiguse järel kosuda ning ei jäänud neist sammugi maha. Meie ees liikus kaks veelgi nobedamat seltskonda, meie olime kolmandad. Tahapoole koondusid jõukohastesse gruppidesse need, kellel olid suuremad pakid ja vähem jõudu. Pakkide vedamiseks olid mõnel kaasas väikesed kelgud või suuskadest kombineeritud veokid.
Nõnda liikus see seltskond pikaks veninud roduna seitsme kilomeetri kaugusel olevale Rukkirahule, kus tehti esimene 15–20-minutine puhkepeatus. Kui viimased tulijad Rukkirahule jõudsid, hakkasid esimesed sinnasaabunud sealt juba uuesti teele asuma. Tegime meiegi oma puhkepeatuse ära ning liikusime taas Hiiumaa poole.
Ilm püsis ilus, nähtavus oli hea. Rukkirahult teele asudes nägime peagi, et meile tuleb Hiiumaa poolt vastu üks väiksem grupp. Kui me selle kolmest inimesest koosneva salgaga kohtusime, siis selgus, et nad olid hommikul Heltermaalt voorimehe palganud, kes pidi neid Haapsalusse viima. Keset väina aga olnud jää nõrk ja murdunud, hobune ühes reega vajunud vette ning neil pole õnnestunud hobust elusalt jääle tõmmata. Voorimees jäänud sinna, nemad tulnud edasi.
Kui meie sinna jõudsime, kus hobune oli otsa saanud, ei olnud seal enam mitte kedagi. Pärast selgus, et hobuse omanik Oskar Matt oli koos meie eel läinud grupiga tagasi läinud. Jää oli keset väina, kus hobune ära vajus, nii õhuke, et see küll üle ühe kirvehoobi poleks talunud, isegi jalgsi üle minnes oli kartus, et kasvõi rooma sealt üle.
Hobune oli veest väljatõmbamisel viga saanud, kõik kohad olid verd täis. Paar päeva hiljem, kui torm väina jääst lagedaks tegi, triivisid hobusekorjus ja regi ühes jääga Muhu randa. Torm tegi väina seekord keskelt jääst päris lagedaks, ainult Rohuküla poolt Rukkirahu ja Hiiumaa poolt Heinlaidu jäi jää paigale.
Jääprao taga lõksus
Kui me tookord Rukkirahust edasi läksime, hakkas tuult tõstma ja Hiiumaa poolt ajas üles suure ja paksu pilveseina, mis peagi terve taevalaotuse kattis. Tuul paisus tormiks ja hakkas sadama laia sulalund meile otse vastu silmi. Hakkasime edasi liikuma hanereas, üks käis ees, kattis oma kehaga tuule ja saju ära ning teised järgnesid talle üksteise varjus. Iga mõne minuti möödudes tegime vahetust, esimene mees asus rivi lõppu ning eest teisena sammunud mees etteotsa tuult ja lund järeltulijate eest varjama. Nõnda pidi igaüks kordamööda ees teed rajama, et pärast teiste seljataga tuulevarjus sammuda.
Kui torm algas, puhus see meile otse vastu nägu ja vastu tuult liikusime me ka hiljem edasi. Tuule pöördumise korral oleksime ka meie õigest suunast kõrvale kaldunud, et tea kuhu, kas väina poole või hoopis paremale poole sulavette. Nähtavus oli väga halb ning kompassi meil kaasas ei olnud. Üks hea asi oli see, et jää oli Hiiumaa-poolsel väinaosal paksem ning suutis meid kanda. Me liikusime üksteise kannul umbes meetriste vahemaadega. Nõrga jää korral oleks meie alla kindlasti pikuti prao sisse võtnud ning mis siis oleks järgnenud, sellele ei taha mõeldagi. Siis poleks minust ka praeguste ridade kirjutajat. Kuid jää kandis ja me trügisime edasi.
Kui olime jõudnud umbes Heinlaiu kohale, mis oli seitse kilomeetrit Heltermaalt, tõkestas meie edasiminekut lai pragu. Me ei suutnud sellest üle hüpata, sest selle servad olid libedad, mis takistas hoovõtmist. See pragu oli alles tekkinud, peale tormi algust, mis vett kergitas. Aga see oli meile ka orientiiriks, et oleme Heltermaa lähistel, sest igal talvel oli üks pragu kindlasti sellel kohal, teine Rukkirahu juures ja väiksemaid pragusid võis ka keset väina tekkida. Siinsete pragudega oli lugu nõnda, et tugevamate läänekaare tuultega, kui väinas veetase tõusis, läksid praod lahti ja olid mõnikord paari meetri laiused, millest ülesaamiseks tehti neile sillad peale. Kui aga puhusid pidevalt idakaare tuuled ja veetase väinas alanes, vedasid praod kokku ja mõnikord isegi nii palju, et üks praoserv suruti teise alla. Siis tekkis allasurutud jää peale vesi, mis oli nii sügav, kui paks oli prao peale jäänud serv.
Hakkasime prao äärt mööda algul põhja poole sammuma, et leida selles kitsamat kohta. Seda leidmata tulime tagasi ja otsisime ülepääsukohta Heinlaiu poolsest osast, kuid mis lõppes samuti tagajärjetult. Tulime esialgsesse kohta tagasi, kus paistis, et pragu on muutunud veelgi laiemaks, moodustades juba üle meetri laiuse lõhe. Kuid sellest praost pidime me üle saama ning pead pandi tööle: esiteks, kuidas seda teha, ja teiseks, kuidas selle juures kuivaks jääda.
Meil oli pootshaak, millel oli umbes pooleteisemeetrine toorest kasepuust vars taga. Selle peale sai lootus rajatud ning sellest saigi meile sild üle tolle prao. See kasepuust vars nõrkus küll allapoole kaardu, kuid ei murdunud ning praost üleminek toimus järgmiselt. Ülemineja võttis kätte kaks rautatud otstega keppi ning nendega jääservadest tuge otsides astus tasahilju pootshaagi varrele ja nihutas sellel jalgu kordamööda edasi, seni kuni sai jalad teiselpool pragu jääservale maha.
Nõnda läksid praost üle kaks kergemat ja kärmemat meest, kuid kolmandaga juhtus äpardus. Kolmekümne viie aastane Osvald Pöitel, sõjaväest lahtisaanud mees, oli aeglasema toimega ja ka kaalult raskem. Tema all vajus pootshaagi vars rohkem looka, tema jalad libisesid sellel ja mees oligi sedamaid praos sees, ainult peanupp jäi kuivaks. Üle prao olevad mehed tõmbasid Ossi praost välja ja me käskisime tal kohe Heltermaa poole minema hakata, et ta ära ei külmuks, ise aga pidasime aru, mida edasi teha.
Endist moodi üle prao minna oli riskantne ja keegi meist ei usaldanud enam katsetada. Siis tärkas mulle pähe lihtne moodus, kuidas me sellest praost „kerge hirmuga“ üle saame. Me tegime selle teoks ja varsti olimegi kõik üle. Praost üleminek toimus aga järgmiselt. Kuna kaks meest olid juba teisel pool, siis nad ulatasid pootshaagi üle lõhe meie poole. See mees, kes tahtis praost üle minna, võttis pootshaagi konksust kinni, astus päris servale ning kui käis käsklus „hüppa!“, siis mees hüppas. Samal ajal tõmbasid sealpoolsed teda kahe mehe jõul pootshaagi varrest enda poole ja nõnda saigi mees praost üle. Ega kõik mehed ei maandunud teisel pool kahel jalal, vaid libisesid ja kukkusid küljeli ja seljali, aga sellest polnud lugu, peaasi oli see, et kuiva nahaga üle saadi. Oss oma märgade riietega ei olnud veel kuigi kaugele jõudnud ja me jõudsime talle peagi järele.
Pootshaagi aset oleks täitnud ka mõni ritv, millele silmus otsa seotud, kust saaks käega kinni haarata. Kuna teisi järeltulevaid gruppe veel näha ei olnud, jätsime me oma pootshaagi teisele poole pragu jääle, et hilisemad tulijad saaksid seda ületulekul kasutada. Hiljem kuulsime, et mõned rühmad olid veel pärast meid praost üle saanud, kuid osa rahvast oli juba enne praoni jõudmist ilma halvenemise järel Haapsalusse tagasi pöördunud.
Üks Vahtrepa külast Leika perest pärit vanem naine oli oma heidekottidega teistest maha jäänud või lahku läinud ning Heinlaiu juures praost ületulekul märjaks saanud. Mõne aja möödudes leiti ta Heinlaiult, kus ta oli märjana ära külmanud.