Skip to content

Hiiu mereasjandus

    Evald Past

    Jooni Eesti mereasjanduse minevikust (Tallinn 1935)

    Ka Hiiu mereasjandus ulatub Krimmi sõjani, millal hiidlased oma niinimetatud „võrgulaevadega“ liikusid merel. Need võrgulaevad olid umbes 30 jala pikkused lahtised paadid. Pikemale reisile minnes pandi paadi külgedele lainte varjuks üks, kaks või kolm varulauda, millised kinnitati kuuseokstega. Need ei olnud küll päris veetihedad, kuid andsid siiski tormi puhul lainte vastu varju. Võrgulaeval oli üks mast, millele kinnitati raapuri. Alumisest äärest tõugati puri vastava poomiga välja. Paadiehitusel valiti kiilupuuks hästi okslik puu. Masti alla pandi hõberaha.

    Vanast ajast teavad hiidlased mõndki pajatada.

    Emmaste mehed: Aadu Vispel, Jüri Vahtra, Peeter Ausberg ja Aadu Niit läinud Krimmi sõja ajal Rootsist soola tooma. Võtnud kodunt 12,5 sülda kasepuid kaasa ja asunud võrgulaevaga teele. Stockholmis vahetanud nad kasepuud 20 koti soola vastu ja asunud koduteele. Sattunud aga kodureisil enne Hiiu randa jõudmist inglise sõjalaeva kätte. Mehed käsutatud sõjalaeva tekile, võrgulaevale aga raiutud auk põhja ja see lastud ühes seesoleva soolaga merepõhja. Esimene päev peetud mehed söömata. Teisel päeval antud siiski süüa, ainult noored kadetid käinud mehi narrimas, näidanud nööriga ümber kõri, nagu tahaks nad neid üles puua. Ise ütelnud: „Russa kääk“.

    Mehi hoitud kaks kuud laeval, elu läinud ka juba lahedamaks, kuna nad hakanud saama aru keelest. Nad puhastanud, muide, laeval vaske ja teinud muud lihtsamat tööd. Kaheksa kuu jooksul käinud mehed sõjalaevadega kaks korda Inglismaal ja võtnud ka Sveaborgi all lahingust osa. Viimaks, kui ilmad läinud külmaks, viidud mehed Aiandi saartele maale, kust nad siis viimaks tulid tagasi kodumaale.

    Halvasti käis hiidlaste Hans Toompuu, Mihkel Saare ja Mihkel Mäe käsi soola-hankimise reisidel. Nad käinud kaks korda järjest, kuid mõlemad korrad sattunud tagasisõidul inglaste kätte. Sool visatud üle parda, puri ja aerud võetud ära ja jäetud mehed paadiga merele saatuse hooleks. Õnneks triivinud tuul paadi mõlemal korral Hiiu randa ja mehed pääsenud terve nahaga koju tagasi.

    Palju hiidlasi põgenenud orjuse eest paatidega Rootsi. Selle ärahoidmiseks peksutud mõisa poolt tihti talumeeste paadid rannas puruks, et nad ei pääseks merele. Paljud hiidlased hoidnud seepärast oma paadid Saaremaa rannas, kus olukord olnud kergem.

    Mõisamehed olnud halastamatud ja tigedad. Emmaste mõisa valitseja tõuganud kord heinamaale kaasavõetud veetoobrid ümber, et kõrvetava päikese käes janutavad töölised juues ei viidaks aega. Puhast leiba ei olevat keegi saanud süüa, ikka segatud leib samblaga.

    Orjuse kadudes ilmunud Emmaste mõisa hulk sõdureid. Ühtlasi käsutatud rahvas mõisa seletama, et nad ei taha antud priiust ja paluvad orjapõlve tagasi. Kes pole tahtnud minna, saanud peksa. Teiste hulgas peksutud ka Mihkel Vismust kuni meelemärkuse kaotuseni. Andres Toompuu ja pekstu vend Aadu Vismus kannud verisekspekstu paati ja sõitnud Stockholmi – Rootsi kuningale kaebama. Ei ole teada, kuidas nende käsi Stockholmis käis, kuid sellejärele kadunud sõdurid mõisast, peks salatud maha ja ka senine valitseja aetud minema.

    Äärmises viletsuses püüdnud mõned hiidlased salakaubaveoga parandada oma viletsat olukorda. Salakaubana veetud Stockholmist soola, Klaipedast piiritust ja Gotlandist käiakive.

    Kord tühjendanud mitukümmend meest rannas soolalaeva. Juhtumisi sattunud sinna neli randrüütlit. Mehed pole teinud väljagi, vaid töötanud aga rahulikult edasi. Randrüütlid pole aga hulga inimeste tõttu midagi julgenud võtta ette. Vaadanud tükk aega toimingut pealt, kehitanud siis õlgu ja läinud minema.

    Vanal ajal olnud ka Emmaste mõisnik vahest soola salavedajatega ühe mütsi all. Kord tulnud talupojad rannast soolakoormatega koju poole. Soldatid vastu ja mehi kimbutama, et kust saite soola. Mehed vastu, et varastasime mõisa aidast. Mõisnikuga olnud talupoegadel juba varem räägitud kokku. Soldatid viinud siis mehed mõisa. Sool antud mõisnikule „tagasi“. Parun määranud meestele „varguse eest“ ihunuhtluse. Mehed viidudki talli „nahatäi“ vastu võtma. Soldatid jäänud mõisa õue kuulama. Tallis pekstud aga vitstega vastu hobuselatrit, kuid mehed karjunud hirmsasti. Soldatid kuulnud väljas vitsalööke ja meeste karjumist ja läinud minema. Siis aga laadinud talupojad uuesti soolakoormad peale ja sõitnud naerdes edasi.

    Omapärane mees oli vana elupõline Hiiu laevaehitaja Simmu Onno. Tema ehitas oma laevad enamasti Saaremaal Küdema lahes. Ta oli äärmiselt kokkuhoidlik ja töökas. Sõi ise ja andis ka perele ainult leiba, silku ja kartuleid. Liha lõikas ta ainult pühapäeva hommikul igaühele väikese killukese.

    Oli tüdimatu töömees. Vahest juhtus töö juures laevaehituse puur minema nüriks või ots katkema. Seda ei saadud aga kusagil mujal parandada ega teritada kui Kuressaares. Õhtul pärast töö lõppu võtnud siis Simmu Onno puuri kaenla alla ja marssinud jala Kuressaare. Kui puur oli seatud korda, asus ta jälle koduteele. Hommikuks oli Onno puuriga selleks ajaks Küdemas kui algas ehitustöö. Hoolimata pikast ja väsitavast teekonnast (umbes 100 kilomeetrit – Küdemast Kuressaare ja tagasi) ei heitnud Onno hetkekski puhkama, vaid asus saabudes meestega koos töösse.

    Laupäeva õhtulgi purjepaadiga Saaremaalt üle mere koju tulles ei läbenud vana Onno rahulikult istuda paadis, vaid võttis aeru ja sõudis ka siis, kui soodsa tuule puhul seda sugugi poleks olnud tarvis.

    Kui laevaehitus plaanitsetud, läks ehitusmeister metsa otsima esimest puud – laeva kiilupuud. Selle leidnud ei asunud aga vanad hiidlased iialgi otsekohe puud maha võtma, vaid ehitusmeister käis kolm korda ümber puu ja läks siis koju. Alles järgmisel päeval võidi puu saagida maha. Selle juures vaadati hoolega, et puu langeks põhja sihis ja kukuks kännust võimalikult kaugemale. Mida kaugemale puu kukkus, seda kiirem pidi saama ehitatav laev. Laevaehituse puud tohiti saagida metsas ainult noore kuu ajal. Kiilupuu tahuti ja pandi maha. Enne täävide püstitamist lõi ehitusmeister haamriga kolm korda kiilupuu kavatsetava laevaninapoolse otsa pihta. Mõnel ehitusmeistril oli selle koputamise jaoks eraldi tehtud väike haamer, mida muuks otstarbeks üldse ei kasutatud.

    Hiidlaste esimesi kaugesõidulaevu oli „Kaiver“ (omanikud: A. Kaljo ja S. Onno), „Liisa“ (om. P. Niit), „Olga Maria“ (om. S. Pau, P. Onno ja P. Ausberg). Need laevad ehitati umbes 1870. a. ümber.

    1882. a. ehitasid hiidlased: A. Kaljo, J. Onno, A. Veski ja A. Sõel Saaremaal purjeka „Karl Strygmar“. See oli esimene Hiiu laev, mis sõitis juba üle Nordimere – Inglismaale.

    1889. a. Leisbergi ja Ko poolt ehitatud 380 n.-rg.-tn. suurune purjek „Lootus“ kapten Priidu Onno juhatusel viis juba Hiiu meremehed maailmamerele – üle ookeani. Laev sõitis 3–4 aastat vahet pidamata Inglismaa ja Ameerika vahet, tulemata Läänemerele. See oli Hiiu laevameistri Sõeli poolt Saaremaal ehitatud nägus ja tugev laev.

    Tähtsaimaid Hiiu laevaomanikke oli veel Mihkel Jaagu. Ta oli ka ühtlasi laeva-ehitusmeister ja tuuker. Päästis Hiiumadalalt uppunud varandusi, millest läks väga jõukaks.

    Omapärasel kombel hukkus Jaagu purjek „Karla“. West Hartlepoolist söelaadungiga väljudes puutus laev vastu doki väravat, mille juures üle parda rippuv ankur pressis küünega augu läbi laeva külje. Vigastust ei märgatud, laev sõitis reidile ja andis lootsi maha. Siis pandi äkki tähele, et laev istub ebaharilikult sügavalt vees, kuid laeva päästmiseks ei suudetud enam midagi teha. Meeskond jõudis vaevalt asuda päästepaati kui laev uppus.

    Teine Jaagu purjelaevadest „Villem“ hukkus teel kalalaadungiga Murmanist Peterburi, randudes Osmussaarel.

    Õnnetusest kuulda saades läinud Jaagu üsna kurvaks. Toonud „Krimmi“ kõrtsist „tšetvertnoi“ viina. Istunud ihuüksi oma kambris, joonud viina, nutnud ja rääkinud oma Jumalale: „Issand, miks sa mulle siis annad, kui sa hiljem jälle ära võtad.“ Joonud ja jorutanud sellaselt kaks päeva, siis tulnud välja ja hakanud jälle töösse.

    Palju laevu oli ka hiidlasel Gustav Tengil.

    Samuti hiidlane Peeter Pöitel omas purjelaevu. Tema ostis juba umbes 1900. a. Rootsist auriku „Nordenskjöld“, millega vedas kaupa Läänemerel.

    Vanadest Hiiu meremeestest oli eriti tuntud Punni Mihkel. Orjuse ajal olnud ükskord mõnel hiidlasel parunilt oodata erakordset peksunormi. Teiste hulgas olnud ka Punni Mihklil „saun küdemas“. Et nahatäiest pääseda, põgenes neli meest, nende hulgas ka Punni Mihkel, Rootsi. Kolm meest jäänudki Rootsi, kuna Punni Mihkel tuli paarkümmend aastat hiljem tagasi Hiiumaale. Mihkel olnud selle aja maailmameredel „jänkiks“ ja teadnud mõndki pajatada võõrast elust. Ta teeninud pikemat aega orjakauplejate laevas madruseks. See olnud suur, mitme tekiga purjelaev. Orjad peetud laevaruumides lukkude ja riivide taga. Meeskond koosnenud mitmesuguseist erirahvusist. Olnud üks alatine lööming ja pussitamine. „Verd oli ruhvis rohkem kui suppi“, seletanud Punni Mihkel.

    Hiiumaale tagasi tulles ei ole Punni Mihkel kahe aasta jooksul kordagi läinud lauakirikusse. Pastor pannud seda pahaks, kutsunud ta viimaks oma juure ja hakanud noomima: „Kuule Mihkel, sa oled kuradi köites kinni.“ Mihkel vastanud: „Ohoo, õpetaja härra, küll ma olen oma elu ajal näinud palju igasuguseid köisi, aga kuradi köisi pole ma mette näinud. Sellega lõppenudki kahekõne ja Mihkel läinud koju tagasi.

    Punni Mihkel elatanud end laevapurjede õmblemisest, jäänud aga viimaks vanaks ega ole enam suutnud teha tööd. Käinud siis vallavaesena ühest talust teise. Mihkli võtnud igaüks hea meelega vastu, olnud teine mõnus ja jutukas vanainimene.

    Hari Peeter

    Harilaid on väike saareke Muhu väina suus Hiiu ja Vormsi saarte vahel. Sel asus juba väga vanal ajal ja asub ka praegugi ainult üks pere. See pere pidas kõrtsi, kus Väina sissesõitvate või siit väljuvate laevade meeskonnad käisid viitmas aega või pikema reisi puhul täiendamas lõppenud toiduainete tagavarasid. Krimmi sõja ajal ja pärast seda pidas Harilaius kõrtsi Hari Peeter, kellest liigub tänini meremeeste seas palju igasuguseid jutte.

    Hari Peeter olnud ise kogenud meremees ja diplomeeritud kroonuloots. Diplomi saamine sündinud järgmiselt. Kuna kroonulaevu tihti Muhu väinast sõitnud läbi, olnud tarvidus ametliku lootsi järele. Kroonusakste valik jäänud Hari Peetrile, kes tundnud Muhu väina hästi ja elas laevadele kättesaadaval kohal. Kord tulnud üks kroonulaev Hari alla, Hari Peeter kutsutud laeva ja viidud Peterburi. Siin eksamineerinud keegi vene admiral Peetrit Muhu väina tundmises. Eksamineerimine sündinud eesti keeles, mida admiral (nähtavasti balti sakslane) osanud hästi. Hari Peetrile antud siis kroonulootsi diplom ja ta viidud kroonulaevaga Harisse tagasi.

    Krimmi sõja ajal peatunud Hari juures inglise ja prantsuse sõjalaevad. Madrused tulnud maale. Peeter müünud neile viina, mehed hakanud napsitama ja jäänud üsna purju. Teisel päeval tulnud madrustega koos ka üks inglise ohvitser maale, rääkinud midagi võõras keeles, millest Peeter ei olevat saanud aru. Ohvitser otsinud siis kapist viinapudelid välja, ladunud need Peetrile sülle ja käskinud Peetrit tulla enda järele. Mererannas võtnud ohvitser ühe pudeli viinaga ja visanud selle vastu suurt kivi puruks ja käskinud siis Peetril ülejäänud pudelitega teha sama. Küll jooksnud Hari kõrtsimehe süda verd kalli kõhurohu pärast, aga midagi pole aidanud. Siis kärkinud inglane veel midagi Peetrile, millest ta aga pole saanud aru. Lõpuks käsutatud mees paati ja viidud sõjalaevale. Siin seotud mastis rippuva nööri otsa silmus, mis pandud Peetrile ümber kaela. Siis viidud ta paadiga tagasi Harisse. Nüüd saanud Peeter aru, et inglased ähvardanud teda puua üles, kui ta veel madrustele annab viina.

    Järgmisel päeval tulnud prantsuse madrused maale. Püüdnud Peetri kanad kinni, keeranud neil kaelad kahekorra ja viinud minema. Pole teinud tasust juttugi. Hari Peeter sõudnud kohe paadiga tuttavale inglise laevale, läinud admirali juure ja kaevanud: „Prantsus ka-ka-ka“, ise näidanud käega üle kõri, et prantslased tapsid mu kanad ära. Admiral saanud kohe Peetri jutust aru ja kihutanud prantsuse laevad minema.

    Teinekord tulnud jälle inglise madrused maale, püüdnud Hari Peetri lambad ja sidunud neil jalad kinni, et viia kaasa. Peeter käinud aga inglaste kannul ja lõiganud lammaste jalgade ümber seotud nöörid pussiga lahti. Pannud siis igale lambale selga hõberubla märgiks, et kallid külalised, lammaste eest tarvis ikka raha ka maksa. Inglased maksnudki siis lammaste eest Peetrile korraliku hinna.

    Peeter oli Muhu väinas liikuvate meremeeste hulgas tuntud ja lugupeetud mees, kes hea meelega igaüht läbisõitvat aitas nii nõuga kui ka jõuga.

    Vanad hoiatuspaadid Hiiumadala ja Vilsandi juures

    Enne tulelaevade soetamist peeti eriti hädaohtlike veealuste madalike juures erilisi hoiatuspaate, et hoiatada madaliku lähedale sattuvaid laevu ja vältida mereõnnetusi.

    Nii peeti Hiiumadala jaoks kaks punast ja Vilsandi-madala jaoks kaks valget hoiatuspurjepaati. Üks kummagist paadist asus oma positsioonil madaliku juures, kuna teine seisis lähemas sadamas. Iga nädala tagant toimus vahetus – sadamas seisnud paat sõitis merelviibiva asemele, missugune siis omakorda läks sadamasse puhkama ja varustust muretsema.

    Madaliku juures viibiv paat pidi vahet pidamata hoidma end purjede abil madalikust pealetuult paigal. Oma kohalt ei tohtinud ta ka suurima tormiga mingil tingimusel lahkuda. Kui aga 1887. a. tugeva tormiga üks hoiatuspaatidest kipper Mihkel Dampfiga ja kogu meeskonnaga jäi jäljetult kadunuks, siis anti hoiatuspaatidele luba hädaohu puhul minna tormivarju. Öösi kandis Hiiumadala hoiatuspaat kaht punast ja Vilsandi hoiatuspaat kaht rohelist petrooleumilaternat mastis. Puri oli neil paatidel harilikest purjekaist eraldamiseks punase-valge vöödiline, keskel merehädaliste päästmise seltsi vapiga – punane rist kahe sinise ankruga.

    Ankrusse heita tohtisid need paadid ainult täielise tuulevaikusega, kui veevool ähvardas viia neid madalikule. Iga paadimeeskond koosnes 6 inimesest. Paadid olid tugeva ehitusega ja pealt täiesti kinnised, nii et tormiga ülekäivad lained ei saanud neid uputada. Laevapäras oli roolimehe jaoks kokpit. See oli auk tekis, mille sisse istus roolimees. Augu ümber oli kinnitatud nahast toru, mille alumine ots oli veekindlalt teki küljes, ülemine ots seoti aga tugevasti torus istuva roolimehe keha ümber. Nii oli roolimees tugevasti laeva küljes kinni ja ükski laine ei saanud teda ära viia.

    Need hoiatuspaadid pandi välja 1876. a. ja jäid oma kohale kuni need asendati tulelaevadega. Hiiumadalal 1898. a. ja Vilsandis 1904. a.