Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 26.01.1984
Milline oli kalameeste talvine tegevus aastakümneid tagasi?
Kui lainetav merepind tardus ja jää tõmbus üle kaugeleulatuva sinava vee, mängis talv oma vägeva võimuga peremeest. Rahu valitses nüüd mere kohal, jääväljal nägi silm kaugele ja seal, kus suve palavail päevil valgepurjelised laevad õõtsusid, oli näha talvist teed mõnekümne sentimeetri paksusel jääl. Rahulik oli talvine kalarand, kus kevadsuvisel ja sügisesel kalapüügihooajal harilikuit elevus valitses. Kaldal ei olnud elu märgata. Üksikud hobusemehed halu- või propsikoormatega liikusid sinna, et need kuni kevadiste halulaevade tulekuni randa riita laduda ja siis edasi laevadele laadida.
Aga siiski! Kaugel rannast võis jääl näha tillukesi inimkogusid liikumas. Sest ka talvel pidi rahuldama pere nõudeid leivakõrvase – kala – järele.
Ja kalapüük kestis ka talvel, kuigi mitte nii suures ulatuses kui varakevadest hilissügiseni. Hiiumaa rannaaladel tegeldi talvise kalapüügiga, eriti Jausa lahel, Puulaiu, Kassari, Salinõmme ja Suursadama ümbruses, Tärkma rannavetes ja Haldi rannas.
Talvine kalapüük nõudis erilisi riistu: selleks kohandatud kelk, võrgud või noot, pikad köied, hästi pikk latt, vinn, pika varrega kirves jää raiumiseks, puur. Kogu püügivarustus laoti kelgule ja alustati jääle minekut.
Kalapüük jää alt on raske ja seda ei tahtnud teha mitte kõik rannakülade kalamehed, vaid tõelised entusiastid. Mäletan neist Haldi rannas Juljus Koolmeistrit, Verner Koolmeistrit, Joonas Pussi, Joonas Ausperet. Olles jääaugust kalapüüdmise selgeks õppinud, trotsisid nad talvist külma ja vinget tuult.
Jäässe, mis vahel mitukümmend sentimeetrit paks, raiuti augud kirvega, millel oli tõesti pikk vars. Viimane andis suurema hoo. Jää alt aeti pika ridva ja köite abil võrk võrgu järel ühest august teiseni. Võrkude jää alla tõmbamine toimus käsitsi. Kui püügiriistaks oli noot, käis selle jää аllа ja jää alt väljatõmbamine ehk nooda vinnamine erilise seadeldise – vinna abil. Kaks kalurit liikusid selle ümber ja panid ta lati abil pöörlema. Vinn polnud midagi muud, kui kelgule asetatud püstrull põiklatiga. Nii keriti köis vinna ümber ja kui noodas juba küllalt kalu arvati olevat, tõmmat noot ühes saagiga viimase, teistest suurema augu äärele.
Tallinnas Kalarannas oli talvepüügil kasutusel eriti omapärane vinn, mis polnud õieti muud, kui kelgule asetatud toober. Toobri kõrvade aukudest oli läbi aetud latt, mida kaks kalameest ümber vinna käies pöörlema panid. Toobri ümber keriti köis, mis võrgud või nooda augu äärele tõid.
Talvel viibivad kalad vees jää alumise pinna läheduses, sest seal on vesi hapniku- ja valgusrikkam. Sellepärast täituvad nii võrgud kui ka noot kaladega võrdlemisi lühikese ajaga. Siiski ei saanud alati hiilgava saagiga uhkustada. Tihti oli kalameeste üks „loom“ – ühekordne püük – mõned havid, ahvenad, tursad. Ka juhtus siig püünisesse jääma.
Õhtu saabudes pandi kalakotid (kott) saagiga – nii suur või väike, kui see oli – ja püügiriistad kelgule ning asuti koduteele, mille pikkus oli 2-3, vahel kuni 4 kilomeetrit.
Kaldal jaotati kogu saak kalameeste vahel. Oli päevi, kus kalamees sai mõne ahvena, tursa või havi ja seda pingutava töö juures lagedal jääväljal külma ja tuule käes.
Ka pidi enne rohkesti töötama ja vaeva nägema, kui võrkude, nooda ja teiste püügiriistade kulud tasa teeniti. Eriti katastroofiline oli nende kaotamine tuulte, tormide tõttu.
Kui saak oli suurem, anti värsket ka naabritele. Ent harilik inimene – eriti rannast kaugemal elav – ei tulnud mõttelegi, kuidas küll talvel jääaugust kalu püütakse, ja milliste raskustega.
Muidugi ootasid rannakülade mehed pikisilmi mere lahtiminekut, et saaks agaramalt kala püüdma asuda.