Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 6.09.1984
Suvepüügi alguseks olid mõrrad merest välja toodud, adrust ja mudast puhastatud, hoolikalt kuivatatud ning parandatud ja panipaikades, mõrravaiad võrkmajja katuse alla laotud. Ka kevadpüügi suuresilmalised räimevõrgud pandi aita selleks määratud võrgukirstu. Võrkude parandamine jäi talveõhtuteks.
Suvisesse kalapüügiperioodi, mis kestis jaanipäevast mihklipäevani, mahtusid kilupüük, maretapäevast (13. juulil) räimepüük, siia- ja lestapüük ning väiksemal määral augustis angerjapüük. Septembris algas taas räimepüük, mis kestis hilissügiseni. See oli aga ulatuselt ja saagikuselt kevadisest räimesuurpüügist palju väiksem. Hakkasid segama tugevad tuuled ja tormid.
Kilupüük kestis jaanipäevast maretapäevani. Püüti rannast 20-25 km kaugusel 20-25 sülla ehk 36-45 meetri sügavuses vees.
Kiluvõrgud olid tihedasilmalised: 26-28 korda (silma) jala peale. Rakenduslikult olid kiluvõrgud samad mis räimevõrgud – nii pine- kui ka kahepaelavõrgud. Kilupüügil ei kinnitatud võrgu jada ankrute ja köitega merepõhja. Võrgujada algus tähistati pika ridva ja selle otsa pandud lipuga. Teine võrgujada ots oli pika köiega kalapaadi ahtri külge kinnitatud. Sellist püügiviisi nimetati ajupüügiks.
Niisugusel püügiviisil triivis paat koos võrgu jadaga hoovuste ja tuule mõjul. Viimase mõju oli suveööl küll minimaalne.
Aegade jooksul oli kindlaks tehtud, et võrgud pidid olema merre lastud keskööks või tunnike varem. Sel ajal täheldati kiluparvede tõusmist merevee ülemistesse kihtidesse, kus nad alustasid oma kudemismängu. Hommikul, kui päike oli tõusnud, võis kohati näha, et merepind kiludest justkui kees ja kalad isegi veest välja hüppasid. Nii kummaline kui see ka ei olnud, võrku see kilu ei läinud. Kõige paremaks kilu võrkudesse mineku ajaks loeti ajavahemikku keskööst kuni hommikuse päikesetõusuni.
Kilumerele minekuks kogunesid kalamehed randa õhtu eel kella viie paiku. Võrgud ja muu vajalik püügivarustus ning õhtune ja hommikune toidukott koos joogivee- (sageli ka kalja-) ankruga viidi paati. Oli tore vaatepilt, kui mitmest rannalautrist kümmekond valgetes purjedes paati peaaegu ühtaegu sõidukursi kilumerele võttis. Mäletan, et ühel õhtul oli Õngu, Mänsp(ä)e, Haldi, Härma, Haldreka, Külaküla, Prähnu ja Vanamõisa rannast kilumerele purjetamas kokku 16 paati. Ka nende ridade kirjutaja on kolmel suvel onu paadis kilu püüdnud.
Mööduti Tinarahust ja läbiti Pikarahu silm ning oldigi avamerel. Sõit kestis, olenevalt tuule suunast ja tugevusest, 3-4 tundi.
Püügikohale jõudes seati paat püügikorda: purjed lasti alla ja seoti masti külge, et need edaspidist tööd ei segaks. Avati võrgupalakad ja igaüks asus oma kohale: kaks meest aerudele, kaks võrke merre laskma. Minu ülesanne oli võtta palakast võrk ning see vette visata. Kipper viskas merre võrgumärgi (poi), kinnitas selle külge esimese võrgu ja hakkas võrke merre laskma, kuni kõik palakad tühjad olid. Viimase võrgu külge sõlmiti pikk köis, mille teine ots kinnitati paadi ahtritäävi külge.
Nüüd võeti toidukotid. Pärast õhtusööki algas tursapüük käsiõngega. Oli kordi, kus tursad väga aplalt sööta – kilutükke – võtsid. Püüti umbes tund aega ja siis heideti paadipõhjale palakate sisse magama.
Koos päikesetõusuga hakati võrke välja võtma. Palakad laotati paadi põhja laiali ja pandi neile merest lapatud võrgud. Suure saagi korral tuli võrke merest tõsta kahe mehega. Kui kõik võrgud olid paati lapatud, heisati purjed ja algas sõit koduranda. Priske kilusaagi korral oli meeste tuju hea. Tehti nalja ja aeti mõnusat piibujuttu. Nüüd oli ka aega hommikueinet võtta.
Randajõudmise ajaks olid kodudest abilised võrkmaja juurde kogunenud. Palakatest võetud võrgud riputati ristpuudega vaiadele ja nobedad käed päästsid kilud võrkudest korvidesse. Kaladest tühjendatud võrgud pandi kuivama.
Kalad puhastati, pesti ja soolati. Nüüd võis kalamees kuni lõunani püügiväsimust puhata, et õhtul uut püügireisi alustada.
Tavaliselt läksid püügireisid normaalselt. Ükskord oli minu onu paatkonnal siiski katsumus, mis oleks kergesti võinud lõppeda osa võrkude mererüppe kaotamisega.
Olime umbes paar tundi maganud, kui öösel kella kahe paiku tugeva mürina peale ärkasime. Äikesepilv oli tõstnud läänest puhuva tuule 5-6- palliseks nooreks tormiks. Meri oli valgeharjalistes paari meetri kõrgustes lainetes. Meie õnneks möödus äikesepilve keskpunkt siiski kilomeetrit paar Saaremaa poolt.
Kiiresti asus neli meest aerude juurde. Pöörasime paadi vastu lainet ja hakkasime võrke välja sõudma. Kipper üksinda lappas võrke. Et kala oli vähe, sai ta selle tööga hakkama. Olime umbes pooled võrgud paati saanud, kui võrgujada lõppes katkenud võrguga. Tugevale tuulele ja lainetusele ning kiirele triivimisele ei olnud vanad võrgupaelad vastu pidanud ja katkesid.
Pooliku võrgujadaga, mis paadi triivimist tunduvalt vähem takistas, olime triivinud teistest paatidest mitu kilomeetrit ida poole. Puuduvate võrkude otsimist alustasime lääne poole, kaugemale ulgumerele sõites. Hea, et kipperil oli alati kompass kaasas. Tugeva tuule tõttu rehvisime grootpurje. Hakkas juba koitma ja koos päikesetõusuga jõudsime teiste võrgupaatideni. Küsisime neilt meie kadunud võrkude kohta, kuid nemad meid kahjuks abistada ei saanud. Polnud näinud. Ka nemad olid itta triivinud.
Eks need „kadunukesed“ olnud veel kaugemal ulgumerel. Sõitsime ja ekslesime mitmel kursil. Äkki kostis kipperi rõõmus hüüatus: paistab! Pea jõudsime sihini ja lappasime ülejäänud võrgud paati. Kõik lõppes õnnelikult.
Et äikesepilv oli vahepeal kaugenenud, vaikis ka tuul. Kuna kilusaak oli aga väga kesine, proovisime käsiõngega turska püüda. Ei jõudnud õnge veel parajasse sügavusse lasta, kui tursk võttis aplalt selle sööta. Lühikese ajaga püüdsime igaüks viie-kümne tursa ümber.
Mõne tunni pärast randusimegi õnnelikult tursalaadungiga.
Kui kilupüük lõppes, algas maretapäeva räimepüük, mis langes tavaliselt juuli kolmandale nädalale. Maretapäeva räim oli kevadise räimega võrreldes peenike, see-eest aga hästi rasvane ja maitsev. Püügiviisid olid kilupüügiga sarnased: jäädi samuti ööseks merele. Püügikohaks oli Hallirahu, mis asub Mänspe rannast umbes 15 km läänes. Võrgud olid aga harvemasilmalised, 23-25 korda jala peale.
Kui möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul räime massiliselt leidus, siis kolmekümnendate aastate algusest hakkas see vähenema. Mäletan, et viimased maretapäeva püügireisid tehti 1938. aasta suvel, randa aga tuldi peaaegu tühjade kätega.
Vanemad mehed püüdsid suvel pärast päevatööd Haldi laukas siiga ja ahvenat, ka mõni haug eksis võrku. Lestavõrkudega püüti augustilesta Kabeliliivalt, mis asub Haldi säärest Õngu ranna pool. Olgugi et saagid ei olnud eriti suured, oli värske toidulaual ja sai ka talveks väheke soolata.
Teiste külapoiste hulgas püüdsin minagi naabripoisiga augustis linaleotamise aegu 50-60 põhjaõngega angerjaid. Öeldi, et linaleotamise ajal tuleb angerjas päris maale – kohe linapõllule välja. Ega ta tulnud ühti. Vastupidi, kui hommikul panid angerja kastesele rohule, leidis ta kohe tee mere poole. Angerjat tuli püüda rannaäärsest madalast veest – sügavuselt üks kuni poolteist meetrit. Kõige parem püügikoht oli Suure-Krässi ja Haldi sääre vahel olev Ella laugas. Hommikul oli ikka kolm-neli „mereussi“ ja ka mõni ahven koju viia. Söödaks kasutasime vihmausse.
Suvel olid kohal ka rändpüüdjad, kes mitme tuhande põhjaõngega kogu Agap(ä)e piirkonna rannajoone veed läbi kammisid. Kuuldavasti olid nad Jausa ja Kassari kandi kalamehed.
Septembris, enne sügispüügi algust, alustasid kalamehed uuesti räimepüüki, mis kestis hilissügiseni. Saagid ei olnud küll võrreldavad kevadpüügiga, kuid kassi sai karjuma ja jäi ülegi.
Suvine püügihooaeg lõppes. Oli lähenemas sügispüügi aeg oma tuulte, tormide ja mitmesuguste muude ohtudega.