Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 15.11.1984
Nüüd tuletaksin meelde aasta ohtlikumat kalapüügiperioodi – sügispüüki – ohtlike tuulte, tormide, udude ja vihmadega ning isegi lume- ja rahetormidega.
Eriti ohtlikud olid ootamatult tekkinud lääne-, loode- ja edelatormid. Hiiumaa läänerannikule käisid nad otse peale. Ka vanarahva tarkus ütleb: „Tõsine loet (loodetorm) alla kolme päeva järele ei jäta.“ Kui siis õnged merre jäid, olid neist pärast tormi vaibumist ainult räbalad järele jäänud, kui üldse midagi maale tuua oli.
Sageli keerdusid võrgud köieks. See tuli mitme inimese jõul lahti keerutada, adrust ja mudast puhastada ning seejärel kuivama panna. Sellisel juhul võrk eriti kannatada ei saanud.
Kõige ohtlikumad olid hilissügisesed lume- ja rahetormid, kui nad juhtusid kalameestele peale nende merelolekul. Nähtavus muutus täiesti nulliks, lumetorm tuli tavaliselt äkki ja jõudis kiiresti kohale, seda 8-9-palliste tormi-iilidega. Vanarahvas ütles sügisese lumetormi kohta: „Kiirelt algab, kiirelt vaob, pikalt näitab, pikalt vaob.“ Sellise raju eest ei jõudnud aga avamerelt, 15-18 kilomeetri kauguselt, enam kuhugi tormivarju. Meenub juhtum Himuvare madala lähedal tursapüügil. See juhtus 1938. aasta novembri alguspäeval. Hommikul, kui sõideti õngi merest välja tooma, oli ilm ilus, taevas selge ja tuult 3-4 palli. Jõuti püügikohale ja hakati õngi välja lappama. Saak oli üle keskmise, mis meeste meele rõõmsaks tegi. Aga äkki märkas kipper, et loodetaevasse on kerkimas ränkraske must pilv, mis kiiresti püügirajoonile lähenes. Tuuleiilid tugevnesid, lainetus suurenes teravaharjaliseks ning vahutavaks. Ja siis jõudis kalameeste kohale see lumetorm. Õngede lappamine lõpetati kohe ja õnge jada otsa visati ankur poiga, mille külge sõlmiti õngeliin, et pärast tormi jälle õngejada leiaks. Et torm oli loodest, oli kõige ohutum sõita allatuult Vanaselja randa (Õngu ja Mäspe ranna vahepeal). Grootpuri rehviti ja fokkpurje ette ei pandud. Lained aga kõrgenesid ja muutusid üha ohtlikumaks. Nüüd võeti tarvitusele veel üks hädaabinõu. Sügisel oli paadis kaasas paari ruutmeetri suurune õliga immutatud present ja ka nõu petrooleumiga. On ju teada, et õli ja ka petrooleum võtavad lainete teravuse maha ning seega nende oht paadile väheneb. Ka nüüd võeti presenditükk ja pandi nööridega paadi ahtrist veepinnale lohisema. Ei ole kahtlust, et see osutuski meeste ja paadi hukkumisest päästjaks. Et nähtavus oli minimaalne, sõideti kompassi järgi. Vahetevahel tuli presendile petrooleumi pritsida. Kolme-neljatunnise sõidu järel jõutigi randa. Kipper oli õige kursi määranud. Mehed läksid Vanaselja Juhani tallu, kust said sooja ja kuivad riided.
Haldi rannas on aegade jooksul tormiga võideldes olnud ka uppumisi. Nii uppusid August Mäns ja Toomas Haltrik kahekümnendate aastate keskel, viiekümnendate aastate algul aga paadi ümberminekul Hermann Kivi.
Sügisene kalapüük algas septembrist ja kestis seni, kuni jää takistama hakkas. Sellesse perioodi mahtusid sügisese rasvase ja maitsva räime püük võrkudega, tursapüük põhjaõngedega, siiapüük ja vähesel määral ka soomkalapüük ääremõrdadega. Septembris pandi püügile ääremõrrad. Haldi ranna kalamehed panid mõrrad Suure krässi, Härma rahu ja Haldi sääre piirkonda, sest need püügikohad olid rannalähedased ning tormidest enam kaitstud. Tinarahu ja Pikarahu mõrrapüügikohti sügisel ei kasutatud, sest siia ulatusid avamere sügisesed tormid. Ääremõrdadest saadi sügisel soomkala – haugi, siiga, ahvenat ja ka lesta.
Räime püüti sügisel võrkudega Pikarahu ja Härjarahu piirkonnas. Sügisel tuli hoolega jälgida ilmamärke, et nende järgi tuult ja tormi ning üldse ilma ennustada. Ring ümber päikese oli halva ilma tundemärk. Kui päike loojus Kõpu poolsaare kanti pilve sisse, läks tormile. Oli läänetaevas pärast päikese loojumist punane, oli see jälle üks halva ilma tunnuseid ja temperatuuri langemise tundemärk. Kui Pikarahu taga õhtul meri eriliselt kohises, oli kolme päeva pärast oodata tormi. Need rahva tarkused palju ei petnud ja hoidsid mitugi õnnetust ära. Ka jälgiti baromeetrit.
Mäletan üht püügileminekut septembris. Veel hommikul möllanud torm oli lõunaks vaibunud ja õhtu eel seadsimegi end koos onu ning naabrimehega väikese võrgupaadiga räimepüügile minekuks. Püügikohaks valis onu Pikarahu taguse mere. Tormijärgne lainetus Pikarahu taga oli veel küllaltki kõrge: meeter kuni poolteist. Lasknud võrgud merre, tõstsime purje ja alustasime tagasiteed koduranda. Sügisel ööseks merele ajupüügile ei jäädud. Vahepeal oli juba pimenenud ja kuu kuldas ühtlaselt merepinda, mille tõttu ei olnud Pikarahul murdlaineid näha. Onu tegi kursivõtmisel valearvestuse ja keeras liiga vara Tinarahu silma kursile. Nii olimegi sattunud Pikarahu murdlainetesse, mis ähvardasid paati veega täita. Kiiresti keerasime paadi aerudega vastu lainet ja sõudsime rahust kaugemale sügavamasse vette. Väike võrgupaat oli siiski pooleni vesilastis. Kühveldasime vee paadist välja ja alustasime uuesti purjejõul sõitu koduranda, nüüd aga suurema hoolega kurssi jälgides. Nii jõudsime ikka õnnelikult, kuigi läbimärgadena koduranda. Sügisesel püügiperioodil põles kodurannas võrgumaja merepoolses otsas laevalatern, mis näitas pimedas teed kodulautrisse.
Hommikul võrke paati lapates saime üle keskmise räimesaagi. Pärastlõunal olid ka teised paatkonda kuuluvad mehed – Puski Joonas ja Kopli Joonas – väljas ja räimepüük läks täie hooga lahti nüüd juba suure võrgupaadiga. Ka teised paatkonnad meie külast ja naaberküladest olid väljas.
Mõrdade nõudmine-vaatamine ning siia- ja lestavõrkudega püük jäi vanemate meeste hooleks. Ja kala tuli nii oma perele kui ka kaugemate metsakülade perede jaoks.
Kõige suurema ulatusega oli aga oktoobris tursapüük põhjaõngedega Kõpu poolsaare lähistel Himuvare madaliku piirkonnas. See püük oli räimepüügist või kaldalähedasest siiapüügist palju ohtlikum. Püügikoht oli kodurannast 15-18 kilomeetrit. Tursapüügil käisin ma vaid paaril korral. Hakkasin sel ajal koos vanemate meestega siiga püüdma. Püüti kalda lähedal. Võrke käisime nõudmas-vaatamas ka hilja õhtul tormilaterna valgel. Lappasime võrgud üle ja kalad võtsime võrkudest paati. Nii olid võrgud ühtejärge püügil mitu päeva. Kui aga võrkudesse oli kinni jäänud palju adrut ja muda või ähvardas torm, võtsime nad välja, puhastasime mudast, kuivatasime ja lasksime ilusa ilmaga uuesti püügile.
Tursapüük põhjaõngedega nõudis aga kalamehelt terve sügisese lühikese päeva ja isegi osa ööst. Hommikul kella viie paiku purjetati kodulautrist välja. Kui kõik kulges normaalselt, jõuti kalalastiga merelt tagasi kella kümneks. Tagasiteel võeti Härjarahult välja ka räimevõrgud, mis õhul turska nõudma minnes olid sinna püügile lastud. Räimevõrgud pidid andma tursaõngedele sööta. Pandi ju põhjaõngede otsa umbes kahe sentimeetri pikkusi värske räime tükke. Õnged söödeti päeva jooksul koduõues või rehe all ning lapati selleks spetsiaalselt valmistatud õngekasti. Õhtu eel alustati sõitu püügivetele.
Vahel juhtus, et õngeliin oli jäänud merepõhja millegi taha kinni, siis tuli paati aerudega mitmes suunas keerata ja pöörata, et sel viisil õngeliini vabaks saada. Enamikul juhtudel see õnnestus. Kuid oli ka vastupidist ja õngeliin katkes. Et seda merepõhjast kätte saada, tuli hakata traaliga traalima. Kui tavalisel laeva- või paadiankrul on kaks käppa, siis traalimisankrul on neid neli. Varustatud on ta pika peenikese köiega. Tavaliselt õnnestus katkenud õngeliin kätte saada teisel-kolmandal traalimisel.
Rannakülade talumeestest kalastajail tuli arvestada ka töödega põllul ja heinamaal. Olgugi et rannakülade naised seal väsimatult töötasid, ei saanud ka mehed ainult kala püüda.
Sügisese kalapüügi lõpetas esimeste külmade saabumine, mis madalad ranna veed kiiresti jahutas ja vee jääkirmega kaanetas. Vanasti ei käidud mardist saadik enam kalavetel. Mõrrad, võrgud, õnged puhastati mudast ja kuivatati ning pandi kirstudesse või suurtesse tünnidesse uut püügiaega ootama. Põhjaõnged riputati õngekonkse pidi kolmnurkselt painutatud traadile.
Jäi veel paatide ja lotjade maalevedamine. See oli rannakülade peredele omaette sündmus, sest kõik käis talgute korras.