Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 11.06.1985
Möödunud sajandi lõpupoole ja käesoleva sajandi algul, kui kohalik rannapüük Hiiumaa lääneranniku – Õngu, Haldi, Külaküla, Prahnu, Vanamõisa – kalameestele vähest saaki andis, suundus muist rannakülade mehi rändpüügile Lääne-Eesti, Saaremaa ja Pärnu lahe randadesse. Osa püüdis siiski kodurandades kogu püügiperioodi kestel.
Aastasadu oli Läänemaa suurimaks kalapüügipiirkonnaks Matsalu laht ja selle ümbruskonna ääremeri. Kalarohkuse ja kalurite arvukuse poolest olid tähtsamad Kiideva ja Puise rand. Neile järgnes Saastna rand. Kiideva räimesaaki peeti juba XVI ja XVII sajandil kogu Eesti rannaalade ulatuses kõige suuremaks. Sajandivahetusel elatus suur osa Kiideva ja Puise elanikest kalapüügist. Peale selle olid kevadise suurpüügi ajal nendes randades püügil rändpüüdjad, peamiselt Hiiust ja Muhust. Et rändpüük sel ajal väga moes oli, käisid Kiideva ja Puise kalurid omakorda vahel Saaremaal püüdmas.
Saaremaal Mustjala panga juures oli hea lestapüügimeri, kuhu Kiideva ja Puise kalamehed käisid jaanipäevast kuni mihklipäevani. Rannas olid neil kerged suvised majad. Hiljem, kui lest kadus, püüti räime ja kilu. Saaremaal püütud kalast vahetati enamjagu kohapeal vilja vastu. Nii tulid Kiideva ja Puise kalamehed koju tagasi talvise leivaviljaga, kartul saadi oma põllulapilt ja leivakõrvane – kala – merest.
Vanaisa jutustas, et Agap(ä)e kandist käis Puises rändpüügil 5-6 paatkonda. Paadimeeskonda juhtis ja käsutas kipper, kelleks oli alati paadi omanik. Haldist ühe paatkonna kipperiks oli Läku Toomas ja paatkonda kuulusid Puski Peeter, Kopli Peeter ning Põllumäe Andres. Kaasas oli ka üks naine, kes täitis koka ülesandeid: nimetatud paatkonnas oli kokaks Läku Liisu.
Juba varakevadel seati korda võrgud, köied, poid, võrgumärgid ja kõik muu vajalik. Enne vettevedamist paat tõrvati ja kohendati üht-teist, seati valmis mast, vandid, vallid, purjed, aerud.
Väljasõidueelsel päeval viidi püügivarustus paati. Hommikul toodi sinna ka toidukraam, joogivesi ja toidunõud, sest rändpüügi reis kestis 2-3 nädalat. Kaasa võeti ka väike paat ehk julla. Väljasõit oli hommikul hästi varakult, sest õhtuks taheti kohale jõuda. Haldi laukast Puisesse sai meresõitu üle 90 kilomeetri. Kui tuul oli vastu, ei jõutudki õhtuks kohale ja tuli teha vahepeatus. Selleks oli tavaliselt Seanina Muhus. Tuli ka ette, et Suur-väin oli Matsalu lahe suudmest Tauksi, Sõmeri saareni täis liikuvat ajujääd. Siis ei jäänud muud üle, kui oodata selle liikumist Väinamerest välja, milleks kulus mõnikord mitu päeva. See oli aga asjatult tuulde läinud püügiaeg.
Puises ootasid hiidlastest kalamehi juba siia rannale ehitatud kerged suvised majad, nn kalurite onnid. Nendesse kanti püügivarustus, toidukraam, tagavarariietus ja magamisriided. Onnis lavatsitel magati, laua ääres söödi, leiti vihma, tuule ja tormi eest varju.
Toidukeetmine oli koka mure. See andis meestele võimaluse end täielikult pühendada kalapüügile, võrkude ja muu püügivarustuse korrashoiule ning puhkusele. Toitu keedeti väljas rannal keedukohas. Selleks löödi maasse kaks harkotstega vaia vahekaugusega umbes poolteist meetrit. Vaiadele asetati rõhtlatt, millele siis pandi rippuma keedunõud. Tuli süüdati paja alla. Kütteks kasutati lainetega merest kaldale aetud laudu, prusse, propse ja muud. Kartulid ja kala keedeti ühiselt. Supi keetmisel aga torkas iga mees oma lihatükki erineva arvu pulki – kipper ühe ja teised mehed vastavalt kaks, kolm jne. Sel viisil sai iga mees temale kuuluva lihatüki kätte.
Kalaparvede asukoht tehti kindlaks kalakajakate järgi. Mere kohal, kus neid parvena lendas, pidi vanade kalameeste tähelepanekute põhjal olema rohkesti kala.
Puise ranna kord nõudis, et Hiiu kalamehed võisid merele minna alles pärast kohalikke mehi. Kauane ootamine tegi mehed vahel kärsituks. Merel pole aga kitsendusi olnud, meri oli vaba ja võrke võis lasta sinna, kuhu keegi teine polnud enne lasknud.
Hommikul, kui kalamehed merelt tulid, oli rannas kalavastalisi nii kui laadarahvast: siia oli sõidetud Märjamaalt, Vigalast, Kullamaalt, Martnast – nii lähemalt kui kaugemalt. Kui kalaostjad randa tulid, nõutud neilt viinapudelit. Kellel see puudunud, pidi kalasaamisel viimaseks jääma. Tavaliselt said kalavastalised kala vahetuskaubana vilja vastu, kalaostjad aga raha eest. Püügiperioodi alguse kalasaagid vahetati vahetuskaubana või müüdi, kuna aga perioodi lõpupoolsed saagid soolati tünnidesse ja toodi koduranda nii endale kui ka müümiseks naabritele ja tuttavatele, kelle peredes kalamehi polnud.
Minevikus oli kalameestel ilmastiku tundmine otseselt seotud kalapüügi edukusega, mistõttu rannarahvas ilmadega seostuvaid loodusmärke juba ammu ja pidevalt jälgis ning nende järgi püügiilma ennustas.
Hakkab kõrgvesi pikkamööda alanema, tulevad ilusad ilmad; alaneb aga kõrgvesi järsku, on loodest tormi oodata.
Tõuseb vesi pikkamööda, tulevad ja jäävad pikemaks ajaks püsima läänetuuled; on vaikse ilmaga kiiret veetõusu märgata, tuleb läänest tormi.
On kajakad tormiga kaugel merel ning ujuvad lainetel, tuleb ilus ilm ja rohke kalasaak.