Jääpüük
Jääpüük, kalapüük jääga kaetud veekogust. Selle algelisemad vormid on kahvapüük jääaugust, kalade uimaseks põrutamine läbi jää (põrutamispüük) ja ahingupüük. Harvemini pannakse jää alla madalvette mõrdu (nt Kassaril, Matsalus, Noarootsis). Levinuim on jääpüük õngede, nootade ja eriti võrkudega.
Õngedest kasutatakse söödaga (nt kirbuõng, tonka) ja söödata (sikuti) käsiõngi ja unda, harvem jadaõngi.
Võrgupüügil tehakse jäässe võrgujada pikkuselt auke. Esimesest august (peaauk, ka tõstmeauk, nõuauk) aetakse võrgud õhtul lati (hudja) ja selle külge seotud nööri abil jää alla ning hommikul tõmmatakse need samast august välja. Hudja ajamiseks on umbes 10-sammuliste vahedega väiksemad hudjaaugud. Hutja tõugatakse aukudest edasi huiduhargiga, suunast kõrvalekaldumisel tõmmatakse seeaugu kohale huidukoogu abil. Võrkudega on püütud Põhja-Eestis räime ja kilu, Narva-Jõesuus ka tinti, eesti läänerannikul ja saartel siiga, koha, vimba ja muud äärekala. Sõrves nimetatakse jääalust võrgupüüki hagepüügiks. Võrgupüügil osaleb harilikult kaks kalurit.
Noodaga on Eesti mererandades jää alt püütud kõikjalt, kus on olnud püsivat jääd: Lääne-Eestis püüti äärekala, Pärnu lahel ka tinti, Põhja-Eestis kilu ja räime. Noot lasti jää alla suuremast august (pea- ehk laasiauk), misjärel tiivad tõmmati laiali, kääraaukude juures pöörati jälle kokku ning lõpuks tõmmati noot teisest suuremast august (looma- ehk tosmeauk) välja. Uuem talinoodavedu Eesti põhjarannikul oli 19. saj õpitud peamiselt Ostaškovist pärit venelastelt. Seetõttu on nooda ehituses ja töökorralduses eesti keelde mugandatud vene oskussõnu, näiteks jättel (stojatel), krompsik,kromkamees (kormtšij) jm. Noodapüügil osales Põhja-Eestis kaheksa, Lääne-Eestis kuni 25 meest. Jääalune noodapüük püsis Eestis kõige kauemini Põhja-Eestis (1960. aastateni).
Mõrrapüük
Passiivne kalapüügiviis, kus lõkspüünis (mõrd) on harilikult terveks hooajaks paigutatud ühele kohale ja püüab juurdeujuvat kala. Mõrraga püütakse kala sisevetel ja rannameres. Kala liikumisteele paigutatakse tõkked, mis suunavad kala mõrra suudmesse. Mõrrad asetatakse merre üksikult või rühmiti. Rannaga risti on on pikk võrgulinast peatõke (maa- ehk vesiaed), mis ulatub mõrra suudme lähedusse. Suudme ees on kahel pool väiksemad tiivad, mille otsad on sissepoole pööratud (lappetõkk). Nende vahele jääv ruum on karja- ehk mõrraaed. Ühte karjaaeda võib avaneda kuni 3 mõrra suue. Mõrdade ja karjaaia komplekti nimetatakse mõrraliigiks, mitu üksteisele järgnevat mõrraliiki moodustavad mõrrajada. Räimemõrraga püütakse kevadel, ääremõrdadega suvel, kevadel, harva ka jää alt.
Kastmõrrapüük
Passiivne kalapüügiviis kastmõrraga, eelkõige rannalähedasel kalapüügil. Kastmõrrapüük on eriti efektiivne massiliselt migreeruvate kalade (nt heeringalised, makrell lõhelased) püügil. Eelised on püügi autonoomsus, vähene energiamahukus ha suur efektiivsus. Puudused on oüügi sesoonsus ja kinnistumine piiratud veealale. Püügi edukus sõltub suuresti kalade käitumisest, seda tuleb arvestada püüniste asetuskoha, konstruktsiooni ja tühgendamisrežiimi valikul. Traalpüügi arenedes 1960-ndail kastmõrrapüügi tähtsus vähenes ja 1980-ndail tõusis see taas. 1950-ndail oli kasutusel üle 1000 kastmõrra; 1980-ndate lõpul 300-350 ja nendega püüti 10 000 – 11 000 t kevadkuduräime.
Laialdaselt rakendatakse kastmõrrapüüki (kakuamipüüki) Jaapanis, Lõuna-Koreas ja Kesk-Ameerikas, vähemal määral Norras, Suurbritannias jm. Venemaal (Kaug-Idas) ja Jaapanis püütakse kastmõrdadega ka avamerel (uju- ja avamerekakuamid).
Kastmõrrad on kasutusel kogu Läänemerel. Eestis hakati kastmõrdade kasutuselevõtmise järel ehitama selle püügiviisi jaoks sobilikke kakuamipaate, mis olid varasematest kalapaatidest suuremad ja merekindlamad. Nõutamas käies võtab kakuamipaat sleppi väiksema paadi, nn lappajapaadi. Kastmõrra pära juures kinnitab kakuamipaat ennast ennast ühe külje pealt mõrrapära külge, väiksema paadiga sõidetakse vastaskülje juurde ja hakatakse mõrrapära noodalina nö lappama, koondades päras (kastis) olevad kalad kahe paadi vahele tihedalt kokku; seejärel tõstetakse kalad sealt kakuampaati, mis mahutab korraga kuni 7-8 tonni kala.
Traalpüük
Traalpüük, ka traalimine, aktiivne ja produktiivne püügiviis, nüüdisajal annab põhiosa (~75%) maailma kalasaagist. Põhineb suuremahulisel vee läbikurnamisel traalnoodaga, mida veetakse ühe või kahe traaleriga. Sõltuvalt veokiirusest, traalimise kestusest ja traalnooda suurusest võib ühe traalimisega läbikurnatud vee ruumala ulatuda üle 0,1 km3. Osa selles vees olnud kalast satub traalnoota ja, suutmata sealt väljuda, koguneb püünise tagumisse ossa – traalnooda pärasse – ning tõstetakse laeva pardale. Eristatakse põhjatraalimist, mille puhul traalnoota veetakse mööda veekogu põhja, ja pelaagilist traalimist, mille puhul traalnoota veetakse põhjast kõrgemal, pelagiaalis.
Tavaliselt koosneb traalpüük järgmistest tegevustest: 1) kalaluure, 2) traalnooda vettelaskmine, 3) kaablite vettelaskmine, 4) traallaudade ühendamine vaierite ja kaablitega, 5) vaierite sisselaskmine, 6) traalimine, 7) vaierite väljavõtmine, 8) traallaudade lahtiühendamine, 9) kaablite väljavõtmine, 10) traalnooda hiivamine laeva pardale, 11) traalnooda tühjendamine kalast. Sõltuvalt traalpüügi viisist võib osa tegevusi ära jääda. Kaksiktraalimisel ei kasutata traallaudu, pelaagilisel sihttraalimisel muudetakse vaierite pikkust traalimise ajal.
Esimest korda on traalpüüki mainitud Inglismaal 1376 väljaantud ürikutes, püüti piimtraaliga. Suur hüpe traalpüügi arengus toimus 19. saj keskel, kui traalnoota hakati pukseerima aurulaevadelt ja tekkisid nn ottertraalid. Nüüdisaegse traalnooda taglastusskeem kujunes välja 20. saj alguseks, kui hakati kasutama kaableid ja ja traallauad eraldati nende abil traalnoodast. Alates 1950-ndatest on traalpüügi arengut mõjutanud võimsate ahtertraalerite kasutuselevõtt ja suuresilmaliste ning köistraalnootade juurutamine.
Eestis prooviti traalpüüki juba 1920. aastatel, kuid edutult. Massiliselt hakkasid Eesti kalurid traalpüüki rakendama 1950. aastate teisel poolel Läänemerel ja Põhja-Atlandil. 1980. aastatel püüti traalidega umbes kolmveerand Läänemere kalasaagist ja 90% ookeanisaagist.
Triivpüük
Triivpüük, ka ajupüük (murdeti aju, aju püüdma, ajul käima, pinetama, triivama), võrgupüügi puhul passiivne kalapüügiviis, mille puhul püünistena kasutatakse triivvõrke, mis asetatakse jadana kala liikumisteele. Jadas võib olla 100-150 võrku, mis on kinnitatud juhtköiele. Jada asetussügavuse määrab poinööride pikkus. Olenevalt kala liikumissügavusest on poinööride pikkus harilikult 0—100 m.
Eriti efektiivne on triivpüük suurtes parvedes liikuva kala (näiteks heeringa) püügil. Triivpüügi eelised on vähene energiamahukus ja kõrge selektiivsus. Harilikult heidetakse triivvõrgud merre õhtuvidevikus. Öösel laev koos temale juhtköie abil kinnitatud võrgujadaga triivib tuulte ja hoovuste mõjul. Hommikul võetakse võrgud merest välja.
Triivpüügi kõrgperiood oli 1950.—60. aastail, kui sel viisil püüti Põhja-Atlandil heeringat (ka Eesti kalurid). Nüüdisajal on triivpüük kasutusel vähesel määral Norras, Jaapanis ja veel mõnes riigis. Läänemeres ja Venemaa Kaug-Idas püütakse triivvõrkudega peamiselt lõhelisi, Vaikse ookeani avaosas peamiselt tuuni. Triivvõrgud on ohtlikud mereloomadele (eriti palju hukkub neid Vaikse ookeani lõunaosas). Triivpüük võeti esmalt kasutusele Põhjamerel, Läänemere lõunaosa kaudu levis see 19. sajandi esimesel poolel Eestisse – esmalt Sõrve ja Hiiumaale. Oli kasutusel põhiliselt avamere rannikul Saaremaal, Hiiumaal, Soome lahes ja rannikul, Pärnust lõunas ja Suures väinas. Püüti peamiselt sügisöödel. Enne mootorpaadi kasutuselevõttu oli triivpüük eluohtlikemaid püügiviise, põhiliselt püüti räime ja kilu.
Saareste sõnaraamatus kirjeldatakse püüki nõnda: ‘kalapüük järves veevoolul edasi ajada lastavate võrkude abil’; ‘võrkudega kala püüdma, venesid ehk paate voolust ajada lastes’: terve öö sõidetakse, lastakse end ajada merel, võrgud jooksevad paadi järele. (Andrus Saareste. Eesti keele mõisteline sõnaraamat.)
Huvikalastuse kontekstis on triivpüük püügiviis, mille puhul kasutatakse selleks sobivatel veekogudel (meri, Peipsi, suuremad järved) ära paadi triivimist, mis tuleneb tuulest ja hoovustest. Triiviva paadi järel veetakse lanti, tonkat või muud õngetüüpi – triivpüük on tavaline nt Pärnu lahel ahvena- või kohapüügil. Kui triivpüügil on leitud piirkond, kus kalu on parasjagu rohkelt, sellest üle triivitud ja tabatud mõned isendid, suundutakse vastutuult tagasi püügiala algusesse ning lastakse paat uuesti triivima. Niisugune triivpüük on aktiivne püügiviis. Triivi kiirust reguleeritakse (aeglustatakse) sageli triivankru või triivpurje abil.
Rändpüük
Rändpüük, kalapüük kodupaigast kaugel asuvatel vetel. Selle eesmärk on leida paremaid püügipaiku ja soodsamaid kalaturustusvõimalusi. Nt käisid hiidlased sajandeid hulgaliselt Pärnu lahel kevadist räime püüdmas (võrkudega, 19. sajandi lõpust rüsadega) ja Eesti põhjaranniku kalurid Soome lahe saartel ning Soome skäärides sügis- ja kevadräime püüdmas. Tuntud olid ka Ostaškovist (Tveri kubermangust) pärit vene kalurite retked Eesti põhjarannikule arvatavasti 18. sajandi algusest 19. sajandi lõpuni, samuti Peipsi kalurite püügiretked Soome ja Pärnu lahele.
20. sajandi alguseks taandus rändpüük kutseliste kalurite väikerühmade püügiretkedeks parematesse kalarandadesse ning suurte mootorpaatide ja traalpüügi levikuga hääbus lõplikult. Paljudes alalistes rändpüügipaikades seisid ajutised elamud (kalamajad). Nüüdisaegseks rändpüügi vormiks võib pidada ookeanikalandust.
Seinnoodapüük
Aktiivne kalapüügiviis, mis seisneb kalaparve ümberhaaramises ja edasises seinnoodaga veest väljakurnamises. On eriti efektiivne parvekalade (nt heeringa, sardiini, tuunikala, moiva, anšoovise) puhul, seal on 100-200 t loomused tavalised. Püügi põhioperatsioonid on kalaluure (selleks kasutatakse ka lennukeid), laeva liikumine seinnooda heitmiseks vajalikku kohta kalaparve suhtes, seinnooda vetteheitmine ümber kalaparve, kokkuveotrossi kokkuvedu, nooda tiibade väljavõtmine, nooda kuivatamine (kokkukogumine) ja kala väljavõtmine. Eristatakse püüki ühelt ja kahelt (vähemkasutatav) laevalt. Püügiviisi eelis on suhteliselt vähene energiamahukus, puudused püünise suur maksumus ja tühjade loomuste suur tõenäosus. Eestis alustati seinnoodapüüki 1932 („Eestirand“), pärast II maailmasõda tegelesid sellega peamiselt kalurimajandite laevad Atlandi ookeanil. Püügiviis on eriti levinud Jaapanis, Norras, Tšiilis, Peruus ja USA-s. Mereleksikon, 1996
Seinnoot, mis moodustab vees suure võrkseina, heidetakse liikuvalt laevalt vette ringikujuliselt ja sellega piiratakse kalaparv sisse. Seinnooda võib suurelt laevalt välja vedada ka väiksem abilaev. Noodaheidet tuleb alustada vastutuult. Nii jääb laev triivi noodast allatuult ja ei triivi kokkuveetavale noodale sisse. Alumisel selisel on lisaks raskustele ka metallist rõngad, läbi mille jooksva kokkuveotrossi abil „kroogitakse“ püünise alumine äär kokku. Selliselt moodustunud kotist ei pääse kala põgenema. Hoiduda tuleb kokkuveotrossi põhja vajumisest, seetõttu tuleb madalamas vees tegutseda väga kiiresti. Pärast alumise selise kokkutõmbamist hakatakse noota ühest otsast laevale tõmbama ja korrapäraselt noodakasti laduma, ülemine ja alumine selis eraldi. Kuna ülemise selise hunnik, mis on varustatud suurte vahtplastist ujukitega, kipub jääma väga kohevaks, laotakse selle ümbermineku vältimiseks sellele peale hiljem väljavõetud linaosa. Noota veest pardale tõstes koguneb kala poordi kõrvale nooda nõudmisalale, kust saak kapleri või kalapumba abil laevale ammutatakse.
Võrgupüük
Peamiselt passiivne kalapüük nakkepüünistega (kalavõrkudega), mille puhul kalavõrgud lastakse vette ja võetakse mingi aja möödudes koos loomusega välja. Püügi põhimõte: kala kiilub ennast võrgusilmas kinni või mähib ennast võrgulinasse. Jaguneb seisevvõrgupüügiks ja triivvõrgupüügiks.
Seisevpüügil lastakse võrgud merre harilikult võrgujadas, mis ankurdatakse põhja ühest otsast (lippasetus ehk lipupüük) või mõlemast otsast, varem kasutati ankurdamiseks suuri kive (hila- ehk porukivid). Võrgujada algusesse ja lõppu paigutatakse võrgutähis (võrgumärk, võrgutooder), mille järgi püünised üles leitakse. Triivpüügil triivib võrgujada iseseisvalt või on otsapidi kinnitatud laeva või paadi külge. Algselt püüti vaid sellisest sügavusest, kus võrgud ulatusid veekogu põhjast pinnani, hiljem hakati võrke ka sügavamale veekogu põhja laskma. 19. saj II poolel püüti Eestis võrguga ka vahemistest ja pinnaveekihtidest. Võrgu sügavus määrati sel juhul kivide (ankrute) või ujukite nööride pikkusega. Pealveepüügi viisid on lipupüük või triivpüük, kasutatakse eritüübilisi pinevõrke. Alates 2016. a ei kuulu triivvõrk enam Eesti vetes lubatud püügivahendite hulka.
Rannapüügil viiakse võrgud merre harilikult õhtul ja võetakse välja (käiakse nõudmas) hommikul. Suurte kilu- ja räimevõrkude väljatõmbamise kergendamiseks on kalapaatide vedupardal rull. Võrguga püütakse kala ka jää alt (jääpüük). Tuntakse ka aktiivset võrgupüüki, mille puhul kalavõrku kasutatakse pigem noodana. Tuntud on ka kala hirmutamine võrku (hagepüük, lündil käimine). Mõnikord on võrk tarvitusel tõkkepüünisena (siiakäär).