Peeter Vohu. Kalandus (Koguteos Hiiumaa, Kärdla 2015, lk 607-630)
Väljavõtted ja täiendused Ain Tähiste
Kalurikolhoosi aeg
14. märtsil 1961 ühinesidki kõik Hiiumaa kalurikolhoosid tervet rajooni hõlmavaks kalurikolhoosiks, mille nimeks sai Hiiu Kalur.
Mõned päevad pärast Hiiu ühinemist moodustati Sõru (brigadir Theodor Pruul), Ranna (Valter Uuskar), Salinõmme (Johannes Maar), Sarve (Arno Pass), Suursadama (Erich Lahe), Kõrgessaare (Edgar Tarning) ja Kõpu (Heinrich Kasser) rannapüügi brigaadid. Kalurite kasutada oli 14 väiketraali, 100 mootor- ja 36 aerupaati. Lisaks püüdsid Läänemerest kilu ja räime ka kaks STB-tüüpi traalerit, mis kuulusid Kõrgessaare brigaadi koosseisu. Peamisteks püügivahenditeks olid seisevnoodad, traalnoodad, mõrrad, nakkevõrgud, põhjaõnged ja unnad. Kalapüügiga tegeles aasta lõpuks 267 inimest.
Suurmajandi esimese aasta kohaliku püügi plaan oli 1580 tonni, kuid püüti 1160. Kahe riiklikult sektorilt renditud laevaga (SRT-4244 ja SRT-213 Saku) püüti ka Atlandil, kuid kulud ületasid tulud ja see oli ka peamine põhjus, miks 1962. aasta lõpus laevade rendilepinguid enam ei pikendatud.
Juhatus otsustas hakata arendama traalpüüki ja rannapüüki Läänemerel. Püügitegevust juhtis peainsener Aldur Pitk. Hakati soetama traallaevu, võeti kasutusele kalaluureseadmed, väljapüügid suurenesid, kasvas majandi ja ka kalurite jõukus. Seni mujal kalapüügiga leiba teeninud hiidlased hakkasid kodusaarele tagasi pöörduma.
Uute laevade kasutuselevõtmine tekitas uue olukorra: vajati laevajuhte, mehhaanikuid, traalmeistreid, laevaremondivõimalusi, traalnootasid, kalaluureseadmeid jms. Kajaloode laevadel veel ei olnud, püüti kogemuste varal ja nende kogemuste omandamine kujunes laevaomanikele tihti üsna kulukaks.
Tolle ajastu tublimad kaptenid olid Heino Jõema ja Peeter Ork. Viimase nimele kuulub püügi rekord STB-tüüpi laevade klassis. 1968. aasta 10. detsembril püüdis ta laevaga STB-2059 Tahkuna lähistelt 22 tonni kilu.
Üks edukam kapten oli Värssu külas sündinud Aser Havik, kes oma parimad tulemused saavutas püügilaeval SČS Haldi (esimene seda tüüpi Eestis). Laev oli ehitatud Aasovis Musta mere seineriks (seinnoodaga kalapüügi laev), kuid pärast ümberehitamist sobis igati traalpüügiks Läänemerel. Laeval oli algselt 150 hj peamasin, 1970. aastate lõpul paigaldati esimene 300 hj peamasin Eestis. Haldi meeskond töötas kapten Aser Haviku juhtimisel aastaid, saavutades suuri väljapüüke, mis olid arvestatavad mitte ainult Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidu ulatuses.
Kui traalpüük 1960. aastail arenes ennaktempos, siis rannapüügis oli radikaalseid muutusi vähem. Erandiks oli merevetika (furtsellaaria) püügi alustamine 1965. aastal, mis oma olemuselt oli siiski ka traalipüük. Seda püüki viljeldi aastaid, kuid töötlemist kohapeal organiseerida ei suudetud. Vetika püüki ja järgnevat kuivatamist juhtis kogu tegevusperioodi vältel Manivald Kääramees. Vetika edasisel töötlemisel saadi toorainet toiduaine- ja meditsiinitööstusele.
Traalpüüki arendati ka teistes kalurikolhoosides ja kuna talved olid karmid, siis Soome lahe külmudes kogunes laevastik peamiselt Hiiumaa ja Saaremaa sadamatesse. Hiiumaa Kalakombinaadile kuuluvas Kalana sadamas talvitus vahel kuni poolsada alust. Külmematel talvedel poolest jaanuarist kuni märtsi lõpuni Kalanast enam välja ei pääsenud ja oli juhuseid, kui märtsis tuli faarvaatril jääd õhkida, et laevad püügile pääseksid.
1960. aastate teisel poolel leidsid Hiiumaa kalanduses aset olulised muutused. Merel tegid selle põlvkonna traalimehed tõsist tööd. Püütud kalatonnid tuli panna kastidesse ja kaste mitu korda tõsta enne, kui laev lossitud ja kala vastu võetud. Kalakastide kasutamine lõppes alles 1997. aastal, kui võeti kasutusele 660-liitrised plastkonteinerid, mis kala lossimist oluliselt kergendasid.
1966. aasta märtsis valiti kalurikolhoosi Hiiu Kalur juhatuse esimeheks Hugo Maide, kes alustas uuesti ookeanipüügi arendamisega majandis. Juhatuse liikmete hulgas oli kõhklejaid, sest esimesed ebaõnnestumised Atlandil olid veel meeles. Värske esimees kolis kontori Suursadamast Kärdlasse ja tegi otsustavalt panuse noortele – see tagas tema edu pikaks perioodiks.
Teiste kalurikolhooside käest soetati ridamisi heade mereomadustega Saksamaal ehitatud keskmise suurusega ookeanitraalereid, mis pandi Atlandil tööle noorte Muhumaalt pärit haritud kaptenite Andrei Prii ja Henn Noore juhtimisel. Vananenud püügiviis triivvõrkudega ei andnud aga soovitud tulemusi ja juhatus võttis juba 1966. aasta 26. oktoobril vastu otsuse kohandada järgmisel aastal SRTR- 9120 Sõrve seinnooda püügiks. Kogemusi käisid Murmanskis omandamas kapten Andrei Prii ja kolhoosi vanempüügiinsener Karl Sillamaa. Seinnoot ehitati oma majandi püünisetsehhis ning selle võrkseina pikkus oli 670 m, kõrgus 197 m ning kaal 11,4 tonni. SRTR-9120 Sõrve oli kalurikolhooside alustest esimene, millel võeti kasutusele seinnoot. 1967. aasta 2. augustil jõudis Sõrve Põhjamerele, kus nelja ja poole kuuga püüti 1492 tonni kala. Samale laevale paigaldati ka tehnoloogiline liin erisoola karbiheeringa valmistamiseks. Kuigi majandil kalatöötlemise plaani ei olnud, tehti teenustööna Traalpüügi ja Külmutuslaevastiku Baasile 26 tonni erisoolaheeringat. Reisi majandustulemused kujunesid väga heaks ja seega oli nii uus püügiviis kui ka kalatöötlemine ennast majanduslikult õigustanud ja ookeanipüügi tulukus tõusis.
Ookeanipüügist laekunud raha investeeriti järgmistesse laevadesse, maksti võlad, arendati edasi püüniste ehitust ja alustati elamuehitusega oma töötajate tarbeks. Suursadamasse ehitati slipp Läänemere laevade tõstmiseks, kõigil STBtüüpi laevadel vahetati 80 hj peamasinad 150 hj vastu, sellega suurenesid traalimise kiirus ja väljapüük. Ehitati uus püünisetsehh, kus oli võimalik valmistada ka kõige suuremaid seinnootasid.
Esimene suurem tagasilöök tuli 1969. aastal, kui Norra kehtestas 200-miilise majandustsooni ja püügilaevad enam traditsioonilistes püügipiirkondades heeringat püüda ei saanud. Seoses heeringavarude vähenemisega Põhja- ja Norra meres algas 23. jaanuaril 1970 SRTR-9107 Vigala sõit Põhja-Ameerika rannikule, kus püügirajooniks sai Georges Bank, kus selge ilmaga New Yorgi tuled kätte paistsid. 1970. aastate algus oli majandile suur proovikivi. Atlandil segasid püügi laiendamist 200-miilised majandustsoonid, kala piiratud vastuvõtt merel ja pikad ülesõidud, Läänemerel aga püügi sesoonsus, jäävaba sadama puudumine ning kala piiratud vastuvõtt Hiiumaa Kalakombinaadi poolt. Jätkuvalt pidi investeerima infrastruktuuri. Sellises olukorras oli täiendavate ookeanilaevade soetamine väga riskantne, aga 1970. aasta aprillis osteti kolmele ookeanilaevale lisaks Virtsu Kalurilt püügilaevad Undva ja Puise.
Viis laeva püüdsid Atlandil plaanilise 4930 tonni asemel 7156 tonni. Kuna ka Ameerika Ühendriigid kehtestasid 200-miilise majandustsooni, toodi ookeanilaevastik Ameerika rannikult Lääne-Aafrika rannikule Kanaari saarte piirkonda, kus peamisteks püügiobjektideks olid sardiin, hobumakrell ja makrell. Meeskondi hakati vahetama lennukitega. Tõusis meremeeste motiveeritus: pärast pikka reisi said mehed sadamalinnas puhata. Kuigi püüki pidurdasid piiratud vastuvõtuvõimalused püügirajoonis, tundus siiski, et mõneks ajaks oli saavutatud kaugpüügis mingi stabiilsus ja järgnevad aastad kinnitasid seda.
Ookeanil teenitud rahaga võis taas hakata tegema investeeringuid kalurikolhoosi teistele tegevusaladele. Läänemerel osteti uusi MRTK-Baltika-tüüpi 300 hj peamasinaga laevu, soetati kalaluureseadmeid, moderniseeriti püügitehnikat, õigeaegselt tehtud remondiga tagati laevastiku pidev tehniline valmisolek. Ookeanilaevastiku suured remondid ja ümberehitused teostati riiklikes tehastes, aga väiksemad tööd tegi kolhoosi oma remondigrupp Heimar Rahneli juhtimisel Vanas Kalasadamas või Las Palmases. Laevastiku tööd koordineeris Karl Sillamaa, ookeanipüüki juhtis Andrei Prii, kohalikku kalapüüki Agu Kohari, peainsenerina tegutses Peeter Vohu.
Kätte oli jõudnud aeg, kus peaaegu kõik kalurikolhoosid hakkasid tegelema kalakasvatusega. Hiiu Kalur alustas 1972. aastal majanditest esimesena merre paigutatud sumpades vikerforelli kasvatamist. Katsetati ka karpkala ja besteri (beluuga ja sterleti ristand) kasvatamist, kuid tulemused jäid tagasihoidlikuks. Vikerforelli kasvatamine kestis ligi kümme aastat, kuid lõpetati kahjumi tõttu. Sai selgeks, et Hiiumaa rannikul puudusid sumpade paigaldamiseks sobivad sügavad merelahed, kus jää liikumine neid ei ohustaks. Edaspidi asetati pearõhk kalavarude taastootmisele siia, haugi ja meriforelli osas eesmärgiga korvata nende liikide varude kahanemist Hiiumaa rannikuvetes.
Nii kulges kalurikolhoosi Hiiu Kalur jaoks 1970. aastate esimene pool edukalt nii kaugel ookeanil kui ka kodusel Läänemerel, kasvas jõukus ja paranes töötajate elatustase. Samas takistas majandustegevuse hoogsamat arendamist ikka veel jäävaba sadama puudumine ja piiratud kalavastuvõtu võimsus Hiiumaal. 1973. aasta märtsis võttis volinike koosolek vastu otsuse taastada Lehtma sadam. Sadamaehitusele eelnenud ettevalmistust juhtis peainsener Peeter Vohu, keda abistas kogenud ehitusinsener Avo Aasvee.
Sadama üldplaani koostasid juhatuse kinnitatud lähteülesande alusel Riias asuva projektibüroo kogenud spetsialistid, üldplaan esitati Hiiumaa rajooni täitevkomiteele seisukoha võtmiseks, arvamust avaldasid ka Hiiumaa suuremate ettevõtete juhid. Üldine arvamus oli, et Hiiumaa ei vaja nii suurt sadamat ja keegi ei olnud nõus ehituses osalema. Kalurikolhoosi juhatus otsustas sadama rajamisega siiski alustada, seda omavahendite arvelt etappide kaupa finantseerides. 1977. aastaks oli rajatud mustkattega autotee, ehitatud elektri- ja sideliinid ning puurkaevud.
Kalurikolhoosi majandustegevus oli 1970. aastate esimesel poolel kulgenud tõusvas tempos ja see suurendas juhtkonna otsusekindlust. Edusammudele püügis lisandusid saavutused kalatöötlemises. 1972. aastast hakati Läänemerel püüdvatel alustel valmistama kilupreserve, 1973. aastast andsid toodangut kalatöötlemislaevad Argut ja Inei ning 1974. aastast Kuuba. Kõik see mõjus positiivselt rahavoogudele.
1. juulil 1975 ostis kalurikolhoos Hiiu Kalur Hiiumaa Kalakombinaadi ja sellest ajast peale moodustas kalandus Hiiumaal ühtse terviku. Nõukogude Liidus oli see esimene riiklik kalakombinaat, mis müüdi kalurikolhoosile (Ain Tähiste märkus: Virtsu Kalur ostis Virtsu kalakombinaadi 1967. aastal). Kombinaat nimetati ümber kalatehaseks ja seda hakkas juhtima Jüri Padu; esimehe asetäitjana hakkas kogu majandi kalatöötlemist korraldama Agu Kohari. Järgnesid tootmise ümberkorraldused toodangu mahu suurendamise ja sortimendi laiendamise eesmärgil.
Kalurikolhoosi Hiiu Kalur edusammud 1970. aastate esimesel poolel ei jäänud tähelepanuta ja 17. märtsil 1976. aastal kinnitas NSVL kalamajanduse minister Aleksander Iskov esimesena Nõukogude Liidu kalurikolhoosidest majandi lipule ordeni Austuse Märk.
See tunnustus avas majandi püügilaevastikule võimaluse töötada uues püügirajoonis Angoola rannikul. Kuus majandi laeva ületasid 12. juunil 1977 esimest korda ekvaatori, nendest neli MRTK-Baltika-tüüpi traallaeva suunati appi Angoola Rahvavabariigile.
1978. aasta väljapüük kujunes Hiiu Kaluri kõigi aegade rekordiks: kokku püüti 34 000 t kala, sellest ookeanil 28 182 t ja Läänemerel 6000 t. Aasta oli tähelepanuväärne ka selle poolest, et esimest korda ületas kalatöötlemisest saadud tulu majandi püügitulu; kalatöötlemine andis kogutulust 49,5%, kalapüük 47,5% ja abitootmine 3%. Suurenenud oli laevaremondi, püüniste ehituse ja remondi maht, metsavarumine, puidutöötlemine ja paadiehitus.
Kapitaalehituse osakonnal oli kaks allüksust: Kärdla ja Kõrgessaare ehitusbrigaadid. Ehitati ja remonditi tootmisobjekte ja elamuid. Laienenud oli automajand, mis kindlustas transporditeenuse kõigile kolhoosi üksustele. Kõik need tegevusalad vajasid häireteta toimimiseks raha, materjali, kütust, seadmeid ja mis peamine – inimesi. Majandis töötas 1978. aastal kokku 1263 töötajat, nendest kalapüügil 530, kalatöötlemisel 679 ja muudel tegevusaladel 54 töötajat.
Kalurikolhoosist Hiiu Kalur oli kujunenud suurfirma, mille tegevusega olid otseselt või kaudselt seotud enamus Hiiumaa kogukonna liikmetest.
Järgnev 1979. aasta kujunes aga majandile raskeks. Valmistuti vääriliselt tähistama asutamise 30. aastapäeva. Peahoones oli lõpetamisel ulatuslik remont, kui 13. veebruari öösel tekkis hoones tulekahju ja puitvahelaega maja hävis tules mõne tunniga. Juba samal päeval viidi juhtimine üle kalatehase ruumidesse Kõrgessaares, kus töötati sügiseni, kui võeti kontorina kasutusele Kärdlas Vabaduse tänaval vastvalminud kortermaja üks sektsioon.
Järgnesid tagasilöögid kalapüügis. Vaatamata Angoola riigile antud abile, vähendati majandi püügilimiiti selles piirkonnas. Halvenesid ka hüdrometeoroloogilised tingimused ja kalaparvede suurused. Selle tulemusena püüti Atlandil 10 447 tonni kala vähem kui eelneval rekordaastal. Ka Läänemerel toimusid muutused: lõuna poolt pealetungiv tursk toitus kilust ja räimest ning nende kalade väljapüügid vähenesid. Kõik need muutused kajastusid rahavoogudes ja poolaasta majandustulemused kujunesid kesisteks.
Hugo Maide suunati tööle tootmiskoondise Eesti Kalatööstus peadirektori ametikohale ja 26. oktoobril 1979 valiti majandi juhatuse esimeheks Peeter Vohu. Juhtkonnas asusid tööle Agu Kohari esimese asetäitjana, Henn Noor asetäitjana püügi ja laevastiku alal ja Ülo Sinisoo peainsenerina. Teisel poolaastal halvenes kolhoosi majanduslik olukord veelgi ja juhatus seisis silmitsi üha kasvava rahapuudusega. Põhirõhk pandi tootmise efektiivsuse suurendamisele kõigis tootmisüksustes. Juhatuse jõupingutuste tulemusena suudeti 1980. aastal majanduslik langus peatada ja majand uuesti tõusuteele suunata. Juhatuse esimehe peatähelepanu oli esimesel aastal pööratud laevastiku töö tagamisele, Angoola kalurikooperatiivile kingitud nelja laeva eest kompensatsiooni väljavõitlemisele ja vahendite leidmisele Lehtma sadama põhjamuuli ehituse alustamiseks.
Lahendused tulid visa ja järjekindla töö tulemusena. Ookeanilaevastikule suudeti välja võidelda püügilitsentsid. Kingitud laevade kompensatsiooniks õnnestus juhatuse esimehel Moskvas välja kaubelda kalaluures kasutusel olnud keskmise tonnaažiga laevad, mis ehitati ümber kalavastuvõtu laevadeks, mis töötasid hiljem aastaid Läänemerel ja Põhjamerel. Sama tehingu raames sai majand vanu puksiirlaevu, mis remonditi ja rakendati tööle Läänemerel. Laevaremondi võimsused koormas see otsus mõneks aastaks küll üle, kuid hiljem tuli see kulutus teenustööde eest saadud rahana tagasi.
Kõige keerulisem oli seis Lehtma sadamaga, sest sinna oli juba investeeritud palju majandi omavahendeid. Juhatuse esimees pöördus Nõukogu Liidu ülemnõukogu saadiku Timofei Guženko poole, kes oli NSVL merelaevanduse minister. Hiiumaa saadikuna oli ta nõus toetama kalurikolhoosi taotlust riiklike vahendite erandkorras üleandmise kohta kalurikolhoosile.
Raha või vara liigutamine riiklikust sektorist kooperatiivsesse oli tol ajal ainult NSV Liidu Ministrite Nõukogu pädevuses. Pärast pikka võitlust tuli lahendus ja Ministrite Nõukogu korraldus nr 1929p 25. septembrist 1981, mis käsitles rahaliste vahendite üleandmist kalamajanduse ministeeriumilt kalurikolhoosile Hiiu Kalur Lehtma sadama ehitamiseks. Korraldusel oli NSVL Ministrite Nõukogu esimehe Nikolai Tihhonovi allkiri. Selleks ajaks olid esimesed 200 m põhjakaist lõpetamisel ja eraldatud riiklikud vahendid investeeriti kohe järgmisesse etappi.
Lehtma sadama põhjamuuli ehitus lõpetati 13. detsembril ja sadam avati pidulikult 20. detsembril 1985, ehitustööd olid kestnud viis aastat. Valminud sadamaosa maksumus oli 4,4 miljonit rubla, kailiini kogupikkus 615 m ja arvestuslikuks sügavuseks 5 m. Seega võisid sadamat nüüd kasutada kõik kalurikolhoosi laevad. See lihtsustas oluliselt kalapüügi- ja töötlemise organiseerimist, vähendas pikki ülesõite ja mittetootlikke seisakuid.
Riiklik Plaanikomitee rahuldas juhatuse taotluse ja eraldas majandile 1981. aastal Soome firma Huurre 1000 t külmhoone, mis monteeriti kokku 1982. aastal samuti Lehtmas. Sellega oli saavutatud suur läbimurre ka logistikas, sest praamivedudele kulutati nüüdsest vähem raha ja töötlemiseks vajalik toorkala toodi otse Lehtmasse ja ladustati külmhoonesse. Kriitilisel perioodil võetud laenud maksti peagi tagasi täiendavalt laekuvast puhastulust.
1980. aastate esimesel poolel algas Nõukogude Liidus järjekordne kampaania – toitlustusprogramm, millega üritati leevendada toiduainete nappust riigis. Ka kalurikolhoosidel soovitati taas põllumajandusega tegelema hakata. Majandi juhtkond arendas aga selle kampaania käigus abitootmist. 1983. aastal alustati Sakust toodava õlle villimist ja järgmisel aastal mineraalvee Kärdla tootmist ning lihatöötlemist Kõrgessaare sadama tsehhis. Kõik Hiiumaal lastud põdrad ja metssead oli nüüd võimalik töödelda kohapeal vorstiks, singiks või konserviks ja seda võimalust kasutasid nii hiidlased kui ka mandri jahimehed.
Atlandil suutis juhatus tagada laevade töö ja sealt laekuv raha investeeriti Hiiumaa kogukonna arengu hüvanguks. Üha suuremat tulu teenis ka puksiirlaevastik ja mikropoorsete filtrite tootmine sõjatööstuse tarbeks. Arendati elamuehitust Kärdlas ja Kõrgessaares, ehitati tootmisobjekte, võeti osa rajooni sotsiaalobjektide ehitamisest. 1988. aastal valmis kolhoosi esindushoone Tallinnas.
Majand oli kasvanud suureks, tekkis vajadus uue infokandja järele ja selleks sai kalurikolhoosi oma ajaleht Hiiu Kalur, mille esimene number ilmus 14. juunil 1985.
Jõudsalt arenes ka kohapealne kalatöötlemine. Kalatehasesse paigaldati uusi liine, ehitati uus rookimistsehh, juurutati uusi tooteid. Kohaliku laevastiku töö oligi põhiliselt suunatud kalatehase vajaduste rahuldamiseks. 1980. aastast hakkasid suurenema tursa väljapüügid Läänemerel, varude kasv jätkus kuni 1985. aasta lõpuni. Tursa püügil oli kõige edukam Heino Kalmuse meeskond, kes püüdis sellel aastal traallaevaga Hiiessaare üle 1000 tonni turska. Kokku püüdis majand sel aastal 3000 tonni turska. 1985. aastal moodustas majandi kogupüük 28 636 tonni, sellest püüti ookeanil 21 163 tonni ja Läänemerel 7473 tonni. Majandis oli 1394 töötajat, nendest ujuvkoosseisus 548 ja kaldakoosseisus 846 töötajat.
1986. aastast vähenesid püügilimiidid Angoolas ja osa laevastikust suunati pärast 18aastast vaheaega taas tööle Barentsi merele, seekord krevetipüügile. Krevetipüügil vähenes küll tonnaaž, kuid tulukus paranes. Järgnevalt soetati uued traallaevad Leemeti ja Lehtma ning kalapüügi raskuspunkt kaldus põhja poole.
Võimuvahetusega Moskvas 1985. aasta märtsis vallandus järjekordne riiklik kampaania – seekord alkoholi vastu. Meremeeste hulgas on salakauba vedu olnud täiendava valuuta allikaks ajast aega ja seda juhtus ka Hiiu Kaluri meremeeste hulgas. Vahetusid püügirajoonid ja sadamad, vahetusid salakaubaartiklid, kuid vedu ise kestis. Kui Las Palmases oli kuumaks kaubaks pronks, babiit (laagrimaterjal) ja kapron, siis Skandinaavias kujunes selleks vaieldamatult alkohol.
Vaatamata kõigele läks elu edasi, suurel merel teenitud kasum võimaldas maal ehitada uusi hooneid: 1986. aastal võeti kasutusele kalatehase tervisehoone Kõrgessaares, 14. jaanuaril 1987 avas Kärdlas uksed söökla Kalur. Noorenes ka juhtkond, peainsenerina asus 1987. aastal tööle Tõnu Koppel. Arenesid suhted teiste majanditega ja ka välispartneritega. 1987. aasta septembris külastasid meie taidlejad Kaug-Idas hiidlaste asutatud kalurikolhoosi Novõi Mir (Uus Ilm).
1987. aasta suvel külastas majandit NSV Liidu kalamajandusministri asetäitja Juri Bõstrov koos Angoola kalandusministriga. Aasta lõpus külastati Angoolas kalurikooperatiivi Kilamba Kiaxi.
1988. aasta lõpus käis Eesti Kalurikolhooside Liidu delegatsiooni koosseisus Saksamaa Liitvabariigis Ternäbeni kalatöötlemistehases juhatuse esimees Peeter Vohu. Saksamaal tutvuti uute Euroopa Liidu hügieeninõuetega kalatöötlemise valdkonnas ja arutati võimalikku ahvenaeksporti Saksamaale.
1989. aasta algul järgnes esimehe Peeter Vohu ja asetäitja Jüri Padu ametlik külaskäik Rootsi kalatöötlemisfirmasse ABBA Kungshamnis. Kungshamni tehas oli tolle aja mõistes tehnika- ja tehnoloogia viimane sõna. Esimest korda oli võimalik tutvuda kontserni põhimõttel töötava kalatöötlemisfirmaga, mis kasutas toorainena Põhjamere kilu. Nõukogude Liidus oli juba tunda pinge tõusu, majandus käis allamäge, Eestis prooviti rakendada isemajandava Eesti kontseptsiooni.
Laiendatud volinike koosolekul 4. augustil 1989 esitas juhatuse esimees juhatuse seisukohad, mis põhiliselt olid suunatud kokkuhoiule ja süvendatud isemajandamisele. Aasta lõpuks formeerus seisukoht: võtta suund kalurikolhoosi reorganiseerimisele aktsiaseltsiks.
Keerulises poliitilises ja majandussituatsioonis hakkas nappima aega põhitegevusele, juba aasta algul oli plaanitud kalapüügi mahuline vähenemine. Samas uuendati püügitehnikat: kasutusele võeti Norra firma Mustad põhjaõngeliin ja kavandati püüki Lõuna-Atlandil Malviini saarte piirkonnas. Läänemeres alustati tursapüüki võrkudega, laevad varustati hüdrauliliste võrguvõtmismasinatega.
2. märtsil 1990 toimunud volinike koosolek kohustas juhatust välja töötama Hiiumaa kalanduse arengu kontseptsiooni ja esitama selle Hiiu Maakonna volikogule kinnitamiseks. Samal koosolekul peeti otstarbekaks kolhoosi korterite müümist neis elavatele oma kolhoosi töötajatele.
Vaatamata kasvavatele pingetele riigis ja majandis jätkusid kalapüük ja kalatöötlemine. Uue suunana hakati taas arendama kalakasvandust. Õngu paisjärvele ehitati terve kompleks, mille esimene järk võeti kasutusele veebruaris 1990. Nimetatud kasvandus spetsialiseerus hiljem meriforelli noorjärkude tootmisele ja Hiiumaa rannikumere rikastamisele nendega, aastas keskmiselt 30 000 smolti ehk merreminekuks valmisolevat noorkala.
Juhatus arendas koostööd Rootsi Blekinge lääni kalameeste ühistuga, mille tegevjuht sel ajal oli Hiiumaa juurtega Jaan Kamm. See koostöö kujunes viljakaks. Hiiumaa traalimehed õppisid võrkudega püüdma turska ja Kamm aitas seda Rootsis turustada. Algul läks kõik hästi, müüdud kala eest osteti võrgud, võrgumasinad ja muud vajalikku, kuid peagi tulid traalimehed mõttele, et kala saab müüa ka merel otse ja nii saab raha otse oma tasku panna. Tursapüügilt tulevate laevadega hakkasid Hiiumaale saabuma välismaalt ostetud autod, majandi sissetulekud kuivasid aga kokku ja juhatus oli sunnitud tooma laevastiku Hiiumaa vetesse kilu- ja räimepüügile.
Jaan Kamm jätkas koostööd Barentsi merel püütud kreveti turustamisel Skandinaaviamaades. Sellest koostööst sündis peagi üks esimesi Eesti-Rootsi ühisfirmasid: 19. juunil 1990. aastal kirjutasid Jaan Kamm ja Peeter Vohu alla ühisfirma Dagofisk asutamisdokumentidele. Mõne aja pärast hakkas Dagofiski juhatama Jaanus Berkmann ja ühisfirma alustas kalatöötlemistsehhi rajamist Lehtma sadamasse. Koos rootslastega ehitati üles uus kalatööstus, mis sai 1992. aastal esimesena Eestis eurosertifikaadi ehk õiguse eksportida toodangut Euroopa Liitu piiranguteta.
Samas hakati ellu viima juba varem vastuvõetud otsust: reorganiseerima kalurikolhoosi aktsiaseltsiks. Volinikud otsustasid osakute jagamise aluseks võtta majandis töötatud aastate jooksul väljateenitud töötasu.
25. mail 1991. aastal kutsuti kokku aktsiaseltsi asutamiskoosolek. Koosolekust võttis osa 206 asutajat, kes esindasid 73,4% asutamiskapitalist. Loodud aktsiaseltsi juhatuse esimeheks valiti Peeter Vohu, esimehe asetäitjaks Henn Noor. Juhatus valiti 15-liikmeline. Peadirektoriks määrati juhatuse liikmeks valitud Tõnu Koppel.
Üle tuhande aktsionäriga aktsiaseltsi oli raske juhtida ning efektiivselt tööle panna ja firma pearaamatupidaja Arnold Ström tegi ettepaneku liigendada mammutselts väiksemateks tütarseltsideks rakendades kontserni põhimõtteid. Vastav struktuur töötati välja 1992. aasta sügiseks. Liigendamise tulemusena tekkis kogum 14 firmast. 1. jaanuaril 1993 oli aktsiaseltsis 1043 töötajat, neist 44 pensionäri.
Muutused Hiiu Kaluri omanikeringis. Aastad 1994–2013
1994. aastal muutus aktsiaseltsisisene opositsioon sedavõrd konstruktiivseks, et moodustati seitsmeliikmeline kriisikomisjon, mille tegevust hakkas koordineerima aktsionär Agu Kohari.
1994. aastal kutsuti aktsionärid kolm korda üldkoosolekule, et teha kokkuvõtteid 1993. aasta majandusaastast ja kavandada edasisi ülesandeid. Esimesele korralisele aastakoosolekule olid aktsionärid kutsutud 31. märtsil 1994. Juhatus palus seal senitehtut aktsepteerida, kuid üldkoosolek ei soostunud seda tegema. Teise olulise küsimusena oli päevakorras aktsiakapitali vähendamine vabade aktsiate paki nimiväärtuse võrra. Need aktsiad olid tütarfirmade asutamise käigus jäänud emafirma käsutusse ja vastavalt põhikirjale kuulusid nüüd mahakandmisele. Enne seda pidi aga üldkoosolek vähendama aktsiakapitali nende nimiväärtuse võrra, kuid ka seda ei toimunud ja vabad aktsiad 3,5 miljoni krooni väärtuses jäid emafirma bilanssi üles. Kuna vabade aktsiate paki nimiväärtus moodustas ligi kolmandiku seltsi aktsiakapitalist ja üldkoosolek 31. märtsil 1994 ei soostunud aktsiakapitali vähendama, müüs juhatus 27. mail 1994 vabade aktsiate paki 3,5 miljoni krooni eest Eesti Krediidipangale.
Ka 30. juunil 1994 toimunud üldkoosolek ei suutnud kriisi lahendada. Uus koosolek leidis aset 14. juulil 1994. Seal valiti uus juhatuse koosseis: esimees Peeter Vohu, aseesimees Ivo Aksli, liikmed Ado Luksepp (Riikliku Mereinspektsiooni direktor), Ruslan Dontsov (Eesti Krediidipanga direktor) ja Lembit Põlluste (AS-i Dagomar juhatuse esimees). Hiljem selgus, et Ado Luksepal kui riikliku institutsiooni juhil ei ole õigust kandideerida ja lasta valida ennast äriühingu juhatusse ning juhatus jätkas tööd neljaliikmelisena.
Krediidipanga osalus stabiliseeris aktsiaseltsi juhtimise, kuid 15. augustil 1994 esitas grupp aktsionäre AS-i Hiiu Kalur vastu kohtusse hagi, milles nõuti AS-i reorganiseerimise kehtetuks tunnistamist, endise olukorra taastamist ning Eesti Krediidipanga osalusaktsiate ostu- ja müügitehingute tühistamist.
Hagi menetleti erinevates kohtutes kolm aastat (1994–1997) ja sel ajal olid keelatud tehingud AS-i Hiiu Kalur ja tema tütarfirmade aktsiatega. Kohus kostja süüd ei tuvastanud ja pärast kohtuotsuse jõustumist normaalne äritegevus jätkus.
Vaatamata vaidlustele organisatsiooni juhtimise üle, kujunesid 1994. aasta majandusaasta tulemused heaks – 121 miljoni kroonise netokäibe juures saavutati puhastuluks 4,5 miljonit krooni, milles lõviosa tuli kalatöötlemisest. Juhatuses kavandati teise kalatehase rajamist Lehtmasse.
1995. aastal esitas suuraktsionär Krediidipank avalduse täiendavate emafirma aktsiate omandamiseks. Juhatus rahuldas avalduse. Eesti Krediidipanga osalus AS-is Hiiu Kalur kasvas 42,2%-le.
1995. aasta majandusnäitajaid mõjutas oluliselt massilise alamõõdulise kala esinemine Läänemere püükides, mille tõttu langesid märgatavalt kalatehase tootmistulemused. Lisaks kõigele kehtestas Venemaa alates 1. juulist Eestile topelttollid, mis kestsid kümme aastat. Enne seda oli AS Dagotar klientide tausta eelnevalt uurimata Venemaale eksporti suunanud kogu laos olnud kauba, mille eest paljud jätsid tasumata. 2. detsembrist 1994 vabastati töölt AS Dagotari juhatuse esimees Alvar Juurikas ja seltsi asus alates 1995. aasta augustist juhtima Üllar Põial. 12. detsembril vabastati AS Dagomari juhatuse esimees Andres Teras ja tema vahetas välja Valdek Tossmann. Alustada tuli taas tühjalt kohalt, kalavaru oli minimaalne, kala meres alamõõduline, Venemaa turg kinni, USA dollar languses ja käibevahendite puudus suur.
Kohapeal segasid tootmistegevusele keskendumist jätkuvad kohtuprotsessid. Krediidipank, mis oli uute pankadele esitatavate omakapitali nõuete tõttu raskustesse sattunud, asus seisukohale müüa AS-i Hiiu Kalur aktsiad. Vaatamata keerulisele olukorrale maksis AS Hiiu Kalur 1995. aastal 945 000 krooni omanikutulu ja AS Dagomar 1996. aastal 1,8 miljonit krooni. 1995. aasta majandusaasta tulemused kujunesid tagasihoidlikumaks kui 1994. aastal, kuid ometi oli saavutatud olulist edu tootmisvahendite soetamise ja arendamise näol, samuti uute püügirajoonide hõivamisel. AS Dagomar juhtkond Valdek Tossmanniga eesotsas oli viinud krevetipüügi Kanada rannikul üle 1000 tonnini aastas, kohalikku laevastikku soetati uusi laevu, otsiti võimalusi Läänemere väljapüükide täielikuks sorteerimiseks, kuna liiga palju alamõõdulist kala pärssis töötlemist. AS-i Dagotar juhtkond Üllar Põialiga eesotsas tegi kõik nendest sõltuva uute turgude leidmiseks. Jätkus tootearendus, tehas töötas rütmiliselt, kontaktid Ukraina hulgiturustajatega olid loodud ja arenesid jõudsasti.
Ühisettevõte Dagofisk oli edukalt arendanud tootmistegevust, kasutades valdavalt Rootsi poole teabekapitali ja turukontakte selleks, et pääseda Euroopa Liidu turule. Ettevõtte käibe oli tegevdirektor Jaanus Berkmann viie tegevusaasta jooksul suutnud kasvatada 40 miljoni kroonini. Oktoobris avati uus tsehh, mille tulemusena oli võimalik suurendada nii käivet kui ka sortimenti.
1994. aastal moodustas AS-i Hiiu Kalur ja tema tütarfirmade realiseerimise netokäive 36% maakonna ettevõtete kogukäibest ning ligi 83% maakonna toiduainetööstuse käibest. AS-il Hiiu Kalur oli 1996. aasta 22. jaanuari seisuga 712 aktsionäri, aktsiakapital moodustas 10,5 miljonit krooni, omakapital oli 1. mail 19,1 miljonit krooni. 10. aprillil 1996 müüs Eesti Krediidipank temale kuulunud 14 782 AS-i Hiiu Kalur aktsiat aktsiaseltsile Epeks, millega viimane omandas 42,2% AS-i Hiiu Kalur aktsiatest.
24. mail 1996 toimunud üldkoosolekust võtsid osa juba AS-i Epeks omanikud ja sellel tehti kokkuvõtted eelmisest majandusaastast. 1995. aasta majandusaastal oli kontserni Hiiu Kalur netokäive 142 miljonit krooni ja puhastulu 5,4 miljonit krooni. Viie aasta jooksul oli välja kujundatud kontserni struktuur, mille „selgroo” moodustasid majanduslikult heal tasemel kalapüügi- ja töötlemisfirmad AS Dagomar, AS Dagotar ja AS Dagofisk. Üldkoosolekul valiti nõukogu koosseisu Toomas Kõuhkna, Oliver Kruuda, Marek Harjak, Jaanus Berkmann, Ants Laos, Heino Priimägi ja Üllar Põial. Nõukogu esimeheks valiti Heino Priimägi ja juhatajaks Peeter Vohu.
19. septembril 1996 toimus Kärdlas AS-i Hiiu Kalur aktsionäride erakorraline üldkoosolek, mis otsustas ette valmistada AS-i aktsiakapitali suurendamise 15 miljoni krooni võrra. Seega pidi uueks aktsiakapitali suuruseks kujunema 25,5 miljonit krooni. Kestva kohtumenetluse tõttu ei riskinud AS-i Hiiu Kalur väikeaktsionärid emiteeritavaid aktsiaid märkida ja nii märkis kõik aktsiad AS Epeks, omandades 80,88% AS Hiiu Kalur 85 000 suurusest aktsiapakist. 9. detsembril 1996 vabastas nõukogu eesotsas Heino Priimäega ametist juhatuse esimehe Peeter Vohu, kes oli Hiiu Kalurit juhtinud 17 aastat.
7. jaanuaril 1997 kutsuti AS-i Hiiu Kaluri uueks juhiks Peeter Palu. Palu võttis ülesannet tõsiselt ja suutis esialgu tõsta mahulisi näitajaid nii kalapüügil Läänemerel kui ka kala töötlemisel. Jätkus ka kaugpüük Atlandi ookeanil, kuid ettevõte ei investeerinud enam Hiiumaa kaldaettevõtmistesse. Struktuurimuudatustega ühendati Dagofisk Dagotariga ja Jaanus Berkmann lahkus seniselt töölt. 2000. aastal lahkus ka Peeter Palu ametist ja juhatuse esimehe ametikohale asus Toomas Kõuhkna. Aastail 1996– 2007 andsid oma panuse AS-i Hiiu Kalur tegevusse ka nõukogu esimehed Heino Priimägi ja Tiit Kõuhkna.
Aastad 1998–2004 olid aktsiaseltsile Hiiu Kalur väga rasked. Augustis 1997 algas Venemaa kriis ja sinna eksporditud kauba eest jäi raha saamata, mille tulemusena tekkis Dagotaris terav käibevahendite puudus.
Vaatamata keerulisele ajale toimis kalandus Hiiumaal 20. ja 21. sajandi vahetusel veel märkimisväärse tööstusharuna.
Olemas olid:
- püügipäevad Atlandil NAFO-tsoonis;
- ajalooline püügikvoot Läänemerel (17 000 t kilu-räime) ja laevastik (12 üksust) selle koguse püüdmiseks;
- kalatöötlemisvõimekus ja võimsus: a) Hiiumaal (käive 100 mln krooni, toorkala vajadus 8000 t aastas, töötajaid 430); b) Saaremaal (käive 101 mln krooni, toorkala vajadus 8000 t aastas, töötajaid 365).
- Lehtma sadam kala vastuvõtuks; Lehtmas oli rajatud järgmine taristu: a) külmhoone mahutavusega 1000 t; b) kiirkülmutus võimsusega 30 t ööpäevas; c) jää tootmine kuni 20 t ööpäevas;
- Suursadama remondikompleks laevastiku moderniseerimiseks ja remondiks;
- mereforelli kasvandus Õngul (aastas 30 000 smolti).
- Suuremõisa Tehnikum kalandushariduse omandamiseks, täiend- ja ümberõppeks.
Hiiumaa töövõimelisest elanikkonnast 16,8% olid otseselt seotud kalandusega.
2004. aasta oli väga keeruline AS-le Dagotar ning äsja Euroopa Liidu struktuurifondide rahaga renoveeritud ettevõte pankrotistus. Töö kaotas 248 kalatehase töötajat. Pankrotipesast ostis selle firma 2005. aastal OÜ Hiiu Kalatööstus (Agu Laanemets). Ettevõte alustas küll uuesti tootmist, kuid lõpetas tegevuse juba märtsis 2006. 7. märtsil 2006 valmistati kalatehases Hiiumaa seni viimane steriilne kalakonserv.
AS Dagomar müüs 4 MRTK-tüüpi traallaeva Venemaale ja ostis asemele 2 suuremat RSW mahutisüsteemiga laeva.
Nii Eesti kui lähipiirkondade kalanduses toimusid sel perioodil suured muutused, mistõttu tuli uusi lahendusi otsida ja ebapopulaarseid otsuseid teha. Emafirma AS Hiiu Kalur erakorralisel üldkoosolekul kuulsid aktsionärid, et omakapitali negatiivse suuruse tõttu kuuluvad nende aktsiad tühistamisele. 2004. aastast alates hakkas olukord siiski järk-järgult paranema. Ettevõtet vedasid siis nõukogu esimees Toomas Kõuhkna ning juhatuse liikmed Urmas Reimann (alates 2008) ja Tanel Esta (alates 2013). 2000–2013 oli juhatuse liige ka traagilise õnnetuse läbi lahkunud Ülo Esta.
AS Hiiu Kalur püügi- ja töötlemismahud suurenesid tasapisi iga järgneva aastaga, millega koos kasvas ka ettevõtte maine. Sihtasutus Tuuru, Hiiumaa ettevõtjate liit, Hiiu maavalitsus ja Swedbank tunnustasid 2012. majandusaasta tulemuste eest AS Hiiu Kalurit Aasta Tegija tiitliga. Ettevõtte kasuminumber oli ühtlasi Hiiumaa kõrgeim ning töötajate keskmine palk 1526 eurot oli sama aasta Hiiumaa keskmisest kaks korda kõrgem. Ettevõttes töötas 2011. aastal ligikaudu 50 töötajat.