Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 10.01.1985
Kui sügisesene kalapüük lõppes, jäi veel paatide ja lotjade vedamine kaldale talvekorterisse. Paatide ja lotjade kaldalevedamise päev anti edasi suusõnaliselt perest peresse. Ajaliselt määras selle päeva kindlaks talv, mis kiirel sammul lähenes, ja kaldaäärsete kivide vahele hakkas tekkima jääkirmetis. Tavaliselt oli see pärast mardipäeva, kui kalapüük oli juba lõpetatud.
Määratud päeva hommikul varase koiduga kogunesid pikkades kalamehesaabastes mehed Haldi sääre võrkmaja juurde. Algasid ettevalmistused paatide ja lotjade kaldalevedamiseks. Mehed jaotati kahte gruppi. Üks grupp läks paate teistest Haldi lauka lautritest (Läku, Härma, Haldreka) Haldi sääre lautrisse tooma. Miks paadid ja lodjad just Haldi säärele talvekorterisse veeti? Üheks põhjuseks oli sügavaveeline lauter ja küllaltki järsk kallas, nii et suuremad võrgupaadid ujusid nelja-viie sülla kaugusele veepiirist, väiksemad paadid ja lodjad otse vööriga kalda äärde. Teiseks see, et maapind kõrgenes järsult: 100-150 meetri kaugusel veepiirist kahe meetri ümber. See aga takistas jääpankade kaugemale kaldale kuhjumist ja seega paatidele vigastuste tegemist. Tuhkkuivast, peaaegu taimestikuta maapinnast aurub seal minimaalselt niiskust. Igati soodne koht. Teine grupp hakkas trossist ja plokkidest kokku seadma tali ning veokraanat veotee lõppu paigale panema. Kraana kinnitati väiksema laeva ankruga, et ta tali pingutamisel mere poole ei liiguks. Kraana raamistik oli ehitatud jämedatest prussidest ja selle keskel oli vertikaalselt (püstasendis) umbes 40 cm läbimõõduga tammepuust rull. Püstrull pandi pöörlema selle ülemisest otsast läbi pandud põiklatiga tavaliselt nelja mehe jõul. Nii keris paadi kiilu külge kinnitatud tali trossi vaba ots (looper) ümber pöörleva rulli vedades paadi kaldale. Tehti valmis ka paadi liikumise tee, mis koosnes kahest paralleelselt asetsevate jämedate lattide reast vahekaugusega umbes 2 meetrit. Sellel teel olid paadi kiilu alla pandud 10-12 cm läbimõõduga ümarlattidest saetud rullid.
Paadiahtrist vabanenud rullid toodi uuesti vööri ja pandi kiilu alla. Külgedelt hoidis paati vertikaalselt kiilul 4-6 meest. Ja nii veeti kõik suured võrgu- ja õngepaadid kaldale.
Väiksemad paadid ja lodjad veeti meeste käte rammuga. Kaldal pöörati paadid ja lodjad kummuli, s.t kiiluga ülespoole, et vihm ja lumi sisse ei sajaks. Parraste alla asetati pakud paadi maapinnast eraldamiseks.
Paatide kaldaleveo talguteks oli ka nn kambaõlut pruulitud. Nüüd istuti võrkmajas ja rüübati seda ning meenutati möödunud kevadise, suvise ja sügisese kalapüügi häid ja varjukülgi, saake, tuulevaikusi, torme ning keskpäraseid püügipäevi, kuid tehti ka plaane järgmiseks püügiperioodiks.
Pimenes juba, kui hakati kodu poole astuma.
Järgmisel päeval tuldi uuesti randa, et paatide põhjad, s.t veeliinist allpool olev kere osa hoolikalt puhastada suve jooksul meres siia kasvanud nn kärnast. Viimased on poole herne suurused lubiainest moodustised. Kui aga „kärnad“ jäid sügisel paadi kerelt maha kraapimata, kivistusid nad talvel ja varakevadel õhu käes ning nende eemaldamine kevadel oli väga tülikas töö. Lõpuks puhastati paadikere kadakaokstest pehme luuaga.
Talv oma külmade ja lumega võis kalaranda tulla.