Skip to content

Muhust räime toomas

    Uudo Koolmeister
    Nõukogude Hiiumaa 17.07.1984

    Seekord jätkaksin teemat sellega, kuidas hiidlased käisid Muhust räime toomas.

    Nagu päevad, kuud ega aastaajad pole ühesugused, nii ka aasta pole aasta sarnane. Kalamees ütleb aastate kohta: „Oli aastaid, kui kala tuli merest nagu kasukalt karvu, kuid oli ka aastaid, kus ei saanud kassigi karjuma.“ Et aga silgutünnid talveks tühjaks ei jääks, tuli nende täitmiseks leida teisi võimalusi.

    Hiidlastel ja muhulastel on olnud omavahelisi sagedasi läbikäimisi. Hiidlased on Muhust käinud naisi toomas, nagu Tilgremetsa Jürnas romaanist „Soolased tuuled“. Muhu pruudid käisid Hiiumaal „villa ajamas“. Polnud harvad needki juhud, kus hiidlased ja muhulased sõitsid koos ühe laeva meeskonnas. Nii sõitis kaua aastaid „Hiiutaadi“ peal tüürimehena muhulane Madis Schmuul.

    Neil aastail, kui kevadine räimepüük Agap(ä)e piirkonna kodurandades kesiseks jäi, seati jälle kursid Muhumaa randade poole, sealsete kalameeste käest räime ostma.

    Kõigepealt teatati sõidukavatsusest aegsasti kaugematesse küladesse, sest ka sealsed pered olid kevadise kehva räimepüügi tõttu talvisest kalast ilma jäänud. Ja miks suure võrgupaadiga Muhusse sõita ja sealt ainult kolmele perele räime tuua? Tavaliselt sõitis ju paadis kaasa kolm meest.

    Kiiresti toodi õuemärkidega märgistatud astjad ja pütid randa võrkmajja. Kui väljasõidupäev oli kindlaks määratud, teatati sellest ka asjaosalistele, et nad oskaksid jälgida räimetoojate tagasisaabumist koduranda.

    Haldi rannast oli vajaduse korral kindel Muhusse sõitja Läku Julius oma suure võrgupaadiga. Temaga käisid kaasas Puski Joonas ja Kopli Joonas. Sõitsid ka paadid teistest randadest – Õngult, Külakülast, Prähnult.

    Ettevalmistused sõiduks tehti väljasõidule eelneval päeval kõigi kolme mehe osavõtul. Kõigepealt pandi paadi normaalpardale kaks kõrgenduslauda, nn varad, et võtta peale suuremat lasti ja kaitsta paati kõrgemate lainete eest. Järgnes astjate ja püttide paatitoomine. Selleks kasutati hobust, sest vahemaa võrkmajast oli ligi kolmsada meetrit. Algul laaditi kraam lotja, mis võrgupaadi juurde viis. Paadis pidi astjad ja pütid tihedalt paigutama ja tugevasti köitega kinni sorima (siduma), et nad paadi lainetel õõtsudes liikuma ei hakkaks. Lastis võrgupaat jäi järgmise hommikuni ankrusse.

    Hommikul alustati varakult, et õhtuks Muhusse jõuda. „Eks ta ole ju ikka kauge mere asi, võrreldes oma Haldi Laukaga,“ arvas paadikipper. Nüüd võeti veel pardale joogivesi ja iga mees tõi oma toidumoona. Muhu kalameeste jaoks oli kipper kääritanud humalakanget ja nüüd võeti seda väike ankrutäis kaasa. Heisati purjed ja sõit algas, laukast läbi Pikarahu silma, piki Hiiumaa läänerannikut, läbi Sõru silma, Soela väina ja mööda Väinamerd Muhumaani.

    Sedamoodi, kuidas tuul joosta (sõita) andis, jõuti õhtu eel Muhu randa. Võeti purjed maha ja paat jäi ankrusse. Kaasavõetud väikese jullaga mindi maale Muhu kalameestega räimekaupa tegema ja kaasavõetud humalakanget rüüpama.

    Kaubale saadi enamasti kohe ja muhulastel oli hea meel, et räimest nii hõlpsasti lahti saab – otse merel mõrdade juures. Alaliste kokkuostjatega nii ladusalt ei läinud: need olid ju kasu peal väljas. Juteldes ja humalakanget rüübates möödus õhtu kiiresti. Tunti ka huvi muhulaste püüniste ja uuemate püügiviiside vastu. Ööseks mindi paati puhkama.

    Hommikul ärgati varakult ja sõideti koos muhulastega mõrdu nõudma. Kui mõrrad tühjendatud, hakati räime kahvaga-ripsiga hiidlaste astjatesse ja püttidesse tõstma. Ikka kiht räime ja peoga soola, kuni kõik nõud olid täis. Pealt kaeti nõud merevees märjaks kastetud presendiga, mida koduteekonnal veel mitu korda hauskariga merest vett võttes kasteti, et soe kevadpäike räimepäid punaseks ei võtaks. Klaariti arved ja lahkuti muhulastest järgmise korrani.

    Kiiresti tõsteti purjed ja alustati sõitu, sest värske räime laadung ei andnud oodata. Hea purjetuulega jõuti aegsasti enne õhtut koduranda.

    Koduranda sõitmisel rapiti räimed, pesti ja pandi verisoola.

    Rannas juba oodati. Astjad ja pütid laaditi vankritele ja igaüks sõitis kala- koormaga koju. Talveks oli soolasilk varutud.

    Ühe Muhu-kalareisi (1938. a) tegi ka nende ridade kirjutaja kaasa. Olgugi et juba kuueaastaselt olin purjelaeval „Hiiulind“ Tallinnas käinud, pakkus see võrgupaadiga reis kümneaastasele poisile palju põnevat.