Guido Paomees
Hiiu Kalur 31.03, 15.04, 29.04, 14.05, 27.05 1987
Hiiumaa kalurid tegid Atlandil heeringapüügiga algust 1960. aastal, mil tolleaegne Ranna Kalur rentis Heeringapüügi Valitsuselt SRT-4244. Raskusi oli meeskonna komplekteerimisega ning esimene väljasõit hilines plaanitust. Alus anti kolhoosile üle 22. jaanuaril 1960. aastal ning järgmisel päeval lahkus laev Atlandile, kapteniks Georg Gorski. Esimene reis kestis aprilli alguseni – seega veidi üle kahe kuu. Selle aja jooksul plaaniti välja püüda 142 tonni, 11. veebruariks oli saadud aga 28 tonni. Kahjuks puuduvad täpsed andmed teiste reiside kohta 1960. aastal, kuid arvata võib, et neid oli kokku kolm. Nimelt kinnitati 5. aprillil laeva kapteniks Eduard Vestmann, 12. augustil aga Ülo Lang. Ilmselt vahetati pärast igat reisi laeval kaptenit, kuna püügitulemused polnud kiita ning sellega loodeti olukorda parandada. Omajagu süüd vähestes saakides oli ka Heeringapüügi Valitsusel, kes oma parimaid kapteneid kalurikolhoosidele renditud laevadega loomulikult kaasa ei andnud.
Ranna Kaluril oli 1960. aasta heeringapüügi plaaniks 650 tonni, millest loodetav tulu pidi moodustama 3100 rubla. Välja püüti aga 367 tonni 1722 rubla eest. Kolhoos tegi Atlandi-ekspeditsiooni organiseerimiseks kulutusi 2176 rubla eest – niisiis saadi oodatud kasu asemel vaid kahjumit.
1961. aasta märtsist läks SRT-4244 üle taasloodud Hiiu Kalurile. Püüdes olukorda parandada, otsustas kolhoosi juhatus rentida veel ühe ookeanitraaleri (tookord oli vabariigi kalurikolhoosidele renditud seitse SRT-d, neist kaks Hiiu Kalurile). 4. juulil antigi SRT-213 Saku majandile üle ning 1. augustil lahkus alus Tallinnast Islandi vetesse. Tolleaegne püük toimus võrkudega, mida Saku pardal oli 300, neist 75 valmistatud kolhoosi oma püünistetöökojas. Laeva kapteniks oli Aarne Niit ning püügiülesandeks 413 tonni. Nii selle kui ka teiste ookeanireiside kohta 1961. aastal lähemad andmed puuduvad, kuid võib arvata, et ei SRT-4244 ega SRT-213 suurte saakidega silma ei paistnud. Kolhoosi heeringapüügi aastaplaaniks oli 1200 tonni, väljapüük moodustas vaid 596 tonni. Majandile tõi ookeanipüük 94 621 rubla kahjumit. Plaani vähese täitmise põhjuseks olid raskused meeskondade moodustamisel ning kala vähesus. Eks oma osa mängis ka väheproduktiivne võrgupüük.
1962. aasta esimeses kvartalis käidi ookeanil uues püügipiirkonnas. Oma plaaniülesannet ei täitnud SRT-4244, tuues 50 000 rubla kahjumit.
Majandusliku mittetasuvuse tõttu katkestati teisel poolaastal SRT-4244 rendileping. Juba tookord kummitas ookeanikalureid sama häda, mis tänapäevalgi – halvasti korraldatud kala vastuvõtt. Halb oli ka varustamine tünnide ja soolaga. SRT-213 Saku kapteniks oli endiselt A. Niit. Laev täitis oma aastaülesande 560 tonni, püüdes välja 652 tonni. Hiiu Kaluris oli 1962. aasta heeringapüügi riiklikuks plaaniks 1120 tonni, välja püüti aga 969 tonni. Ühe tsentneri omahinnaks oli plaanitud 28,22 rubla, tegelikuks kujunes aga 39,46 rubla. Üldkokkuvõttes töötas kolhoosi heeringapüük ka sellel aastal kahjumiga – 71 234 rubla.
24. detsembril 1962. aastal arutas kolhoosi juhatus SRT-213 uuele reisile saatmist. Ettevalmistusteks läks vaja 27 000 rubla, samuti vajas alus väikest remonti. 1963. aasta 1. jaanuarist kavatses Eesti Kalapüügiekspeditsioonide Baas tõsta rendi tasu. Kõik see oleks asetanud kolhoosi rahalistesse raskustesse. Ka polnud heeringapüük ennast seni ühelgi aastal õigustanud. Halvad olid teadlaste prognoosid heeringavarude kohta Atlandil. Eeltoodut kokku võttes otsustas juhatus alates 1. jaanuarist 1963 katkestada ka SRT-213 Saku rendilepingu.
Uuesti alustas Hiiu Kalur ookeanipüügiga 1966. aastal, mil juba kevadel esitati taotlus kahe SRTR-tüüpi traaleri ostmiseks. Septembris antigi kolhoosile üle SRTR-9120 Sõrve ning 9. oktoobril määrati selle kapteniks Andrei Prii (kapteni teise abina oli meeskonnas Henn Noor ja kolmanda tüürimehena Aado Luksepp, mõlemad hilisematel aastatel tuntud kaptenid). Oktoobri lõpul väljus Sõrve Tallinnast oma esimesele reisile Hiiu Kaluri lipu all, püügiülesandeks 450 tonni kala. Siinkohal tuleb märkida, et laeval oli juba kolmanda kvartali plaaniks kinnitatud 100 tonni, kuid selleks ajaks ei olnud traalerit kolhoosile üle antud. 1. novembril jõudis SRTR-9120 püügipiirkonda Põhja-Atlandil, kus triivvõrkudega püüti seitsme päeva jooksul 34 tonni kala. 1966. aasta teisel poolel anti kolhoosile üle ka teine ookeanitraaler – SRTR-9107 Vigala, mille kapteniks määrati Vladimir Almajev. Kapteni vanemabina kuulus meeskonda hiljem tuntud kapten Albinas Čepaitis. Aasta lõpul jõudis ka Vigala püügipiirkonda, kus välja tuli püüda 60 tonni heeringat.
1966. aastast kokkuvõtteid tehes selgus, et kumbki ookeanitraaleritest ei täitnud oma püügiülesandeid – SRTR-9120 püüdis 128 tonni ehk 28,4 protsenti, SRTR-9107 13 tonni ehk 21,7 protsenti plaanist. Vabariigi kalurikolhooside SRT- ja SRTR-tüüpi 14 laeva hulgas oldi nende tulemustega vastavalt 11. ja 13. kohal. Märkida tuleb seda, et ükski neist neljateistkümnest oma plaaniülesandega toime ei tulnud. Selle peapõhjuseks oli vananenud püügiviis triivvõrkudega. Hiiu Kaluri juhatus võttis juba 1966. aasta 26. oktoobril vastu otsuse ehitada järgmisel aasta Sõrve ümber seinnoodapüügiks. Kogemusi käidi omandamas Murmanskis. Initsiaatoriteks olid SRTR-9120 kapten Andrei Prii ja kolhoosi vanem-püügiinsener Karl Sillamaa. 1967. aasta aprilli esimestel päevadel läks Sõrve Tallinna Laevaremonditehasesse remonti, kus laev ehitati ümber seinnoodapüügiks. Noot ehitati Hiiu Kaluri püünistetsehhis ning selle võrkseina pikkus oli 610 meetrit, kõrguseks 197 meetrit ning kogukaaluks 11,4 tonni.
17. juulil 1967. aastal kinnitati SRTR-9120 Sõrve reisiülesandeks 700 tonni ning SRTR-9107 Vigala plaaniks 411 tonni. Väljasõidud pidid, algama vastavalt 23. juulil ja augusti algul. Sõrve oli kalurikolhooside alustest esimene, millel võeti kasutusele seinnoodapüük. Püügiefektiivsus saavutati hüdrolokaatori Paltus abil, mis määras kindlaks, kas kala üldse on, samuti kalaparve asukoha ja selle liikumissuuna. 1967. aasta 2. augustil jõudis Sõrve Põhjamerele, kus nelja ja poole kuuga saadi 1492 tonni kala. Samal ajal püüdis Vigala endiselt võrkudega ning aastaplaani ei täitnud.
Samaaegselt seinnoodapüügiks ümberehitamisega paigaldati Sõrvele ka erisoola karbiheeringa valmistamise tehnoloogiline liin. Kuigi kolhoosil kalatöötlemise plaani ei olnud, tehti teenustööna Külmutuslaevastiku Baasile 26 tonni soolaheeringat.
Järgmise, 1968. aasta märtsis ostis Hiiu Kalur Harju rajooni endiselt kalurikolhoosilt Sõprus kolmanda ookeanitraaleri – SRTR-9130 Kabli, millega sama aasta juuni lõpul, pärast ümberehitamist seinnoodapüügiks, läks esmakordselt kaptenina Põhjamerele Henn Noor. Sama aasta suvel tegi oma esimese reisi kaptenina ka Albinas Čepaitis SRTR-9107 Vigala pardal. 1968. aasta suvel kohandati seinnoodapüügiks ka SRTR-9107 Vigala.
Kolmest SRTR-tüüpi traalerist täitsid oma 1968. aasta püügiplaani 9120 ja 9107 vastavalt 144- ja 109-protsendiliselt. Aluste väljapüügid olid 2230 ja 1327 tonni. Kolhoosi heeringaplaan täideti 105-protsendiliselt. Ookeanilaevad tõid majandile tulu 1,5 miljonit ja puhastulu 401 tuhat rubla (sealhulgas Sõrve 246 tuhat rubla), rentaabluse protsent oli 36. Peale heeringa püüti esimest aastat plaaniväliselt ka muid kalu – skumbriat ning turska.
1969. aastal ookeanilaevad oma plaaniülesandeid ei täitnud. Alused kutsuti püügilt ära, sest neid oli vaja põhjalikult ette valmistada järgmise aasta ekspeditsiooniks Lääne-Atlandile. Kasutamata jäi ka võimalus suunata SRTR- 9130 Kabli sinna juba 1969. aastal. Suurima väljapüügiga oli SRTR-9120 Sõrve (kapten Henn Noor) – 1104 tonni, millega vabariigi kalurikolhooside arvestuses oldi teisel kohal.
1970. aastal täienes Hiiu Kaluri ookeanilaevastik kahe traaleri võrra. Virtsu Kalurilt osteti aprillis SRTR-9102 Undva ja SRTR-9121 Puise. Viis laeva püüdsid Atlandil plaanilise 4930 tonni asemel välja 7156 tonni, täites sellega aastaplaani 145-protsendiliselt.
Seoses heeringavarude vähenemisega Põhja- ja Norra meres algas 23. jaanuaril 1970. aastal SRTR-9107 Vigala ülesõit Ameerika rannikul asuvatesse püügipiirkondadesse – nii kaugel ei olnud hiidlaste kalalaevad veel käinud. Hiljem sõitsid sinna ka SRTR-9130 ja SRTR-9102. Suurima väljapüügi (910 tonni) saavutas Vigala kapten Albinas Čepaitise juhtimisel. Normaalset tööd segasid küll sagedased tormid ning kala ebarahuldav vastuvõtt koondise Ookean baaslaevade poolt (traalerite päevaplaan oli 6 tonni, baasid võtsid igalt laevalt vastu aga 4 tonni), kuid sellele vaatama ta püügiülesanded täideti.
1970. aasta IV kvartali tulemuste eest määrati SRTR-9120 Sõrve meeskonnale NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu preemia. VIII viisaastaku töötulemuste põhjal autasustati Sõrve kaptenit Henn Noort Tööpunalipu ordeniga ja nüüd juba kolhoosi laevastiku peakaptenit Andrei Priid ordeniga Austuse märk.
1970. aastal jätkus kala töötlemine ookeanilaevadel. Soolaheeringat toodeti 173 tonni ja vürtsiheeringat 11 tonni. Preserve toodeti kokku 215 tuhat tingtoosi, sealhulgas 0,4 tuhat tingtoosi skumbriat.
Edukas oli ookeanil 1971. aasta, mil plaanilise 5350 asemel püüti 10 631 tonni kala. EKKV Liidu süsteemis saavutasid kindlalt kolm esimest kohta SRTR-9121 (Ilmar Noor, Nigol Vaarik) 2868 tonni, SRTR-9131 (Vladimir Krivenkov) 2772 tonni ja SRTR-9102 (Vladimir Trussov) 2440 tonni. Samal ajal oli SRTR-tüüpi traalerite keskmine väljapüük 1642 tonni, Hiiu Kaluris aga 1860 tonni – seega 218 tonni vabariigi kalurikolhooside keskmisest kõrgem.
1972. a püüdis SRTR-9130 Kabli kolhoosi ajaloos esmakordselt üle 3000 tonni kala. Henn Noore ja Bitšiko Askileiskiri juhtimisel saadi merest 3175 tonni loomust, millega oldi EKKVL süsteemis esikohal. 25. augustil otsustas kolhoosi volinike koosolek juurutada reguleeritava seinasügavusega seinnoot SRTR-9120-l. Sama küsimust arutati ka 1973. aasta 3. märtsil toimunud volinike koosolekul, kus juhatust kohustati muudetava suurusega seinnoota kasutusele võtma terves ookeani laevastikus.
1973. aasta 2. oktoobril ostis Hiiu Kalur M. Gorki nimeliselt kalurikolhoosilt kuuenda ookeanitraaleri – SRTR-9131 Kalana. Kolhoosi laevaremontijad vahetasid neljal SRTR-tüüpi alusel (Undva, Vigala, Kabli ja Kalana) senised 540-hobujõulised peamasinad võimsamate, 800- hobujõuliste vastu. Esimese laevana sai uue mootori SRTR-9102 Undva.
Tehniliste täiustuste eesmärgiks oli suurendada sisemisi ressursse, kuna laevastiku olulist kasvu ette näha ei olnud.
Kui 1973. aastal ületati 3000 tonni piir, siis 1974. aastal püüdis SRTR-9120 Sõrve 4211 tonni, täites sellega esimesena vabariigis SRTR-tüüpi laevadest IX viisaastaku plaani. Koos SRTR-9107 Vigalaga (kapten Ado Luksepp) tunnistati Sõrve, mille kapteniks oli nüüd juba Eesti NSV teeneline kalur Henn Noor, üleliidulise sotsialistliku võistluse võitjaks. 1973. aasta tulemuste eest autasustati Henn Noort Lenini ordeniga, Ado Lukseppa rinnamärgiga NSV Liidu kalatööstuse sotsialistliku võistluse eesrindlane ja Sõrve kapteni abi Valdek Tossmanni medaliga Töövapruse eest.
1974. aasta tõi kolhoosi ookeanilaevastikku olulise uuenduse. Nimelt alustati reisidevahelise remondi tegemist Kanaari saartel Las Palmases. Laevu teenindas firma Bazan. 1974. aastal remonditi seal juba nelja alust.
Püügitulemustega oli aasta parim SRTR-9107 Vigala kapten Ado Luksepa juhtimisel – välja püüti 3404 tonni kala. EKKVL sotsialistlikus võistluses omistati Ado Luksepale kutseala parima nimetus ning 1974. aastal ka Hiiu Kaluri teenelise kaluri aunimetus. Sotsialistlikus võistluses paistsid silma ka kaptenite Vladimir Krivenkovi ja Nikolai Ovtšinnikovi juhtimisel töötanud meeskonnad.
1975. aastal vahetati vana 540-hobujõuline peamasin 800 hobujõulise vastu kahel ülejäänud alusel – SRTR-9120 Sõrvel ja SRTR-9121 Puisel. EKKVL süsteemis oli Hiiu Kalur laevastiku moderniseerimisel ja selle töö efektiivsemaks muutmisel kindlalt esirinnas.
Suurima väljapüügi vabariigis ühe laeva kohta sai 1975. aastal SRTR-9107 (4528 tonni), kus kaptenina juhtis meeskonda Henn Noor. Traaleri meeskond saavutas aasta kokkuvõttes üleliidulises sotsialistlikus võistluses esimese koha. SRTR-i kapten Vladimir Krivenkov kannab 1975. aasta kalurite päevast Hiiu Kaluri teenelise kaluri aunimetust.
1975. aasta oli IX viisaastaku viimane aasta. Viie aasta jooksul püüti ookeanilt 69 247 tonni kala, riiklike plaanide summa oli aga 43 130 tonni. Niisiis täideti plaaniülesanded ookeanil 161-protsendiliselt. Suur osa selles, et 17. märtsil 1976. aastal kinnitati kolhoosi lipule esimesena NSV Liidu kalurikolhooside hulgas orden Austuse märk, oli ka ookeani kaluritel.
1976. aastal tõi majandile suuremat rahalist tulu (107 300 rubla) SRTR-9131 Kalana, moodustades kalapüügist saadud kogutulust kolmandiku. Kalana rentaabluse protsent oli 71,7, üle kahe korra kõrgem majandi keskmisest. Tulemuste eest nii 1976. kui ka eelmistel aastatel autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 12. maist 1977. aastal Hiiu Kaluri ookeanilaevade kapteneid Ado Lukseppa ja Albinas Čepaitist ordeniga Austuse märk. Kaks kuud hiljem omistati Henn Noorele sotsialistliku töö kangelase aunimetus koos Lenini ordeniga ja medaliga Sirp ja Vasar. SRTR-9130 Kabli tuli aga taas Henn Noore juhtimisel üleliidulise sotsialistliku võistluse võitjaks.
1977. aasta 12. juunil ületasid Hiiu Kaluri kuus laeva esmakordselt ekvaatori. Angoola piirkonda suunati appi neli MRTK-tüüpi traallaeva – Hiiessaare, Hõbessaare, Kõrgessaare ja Piirisaare. Järgmise aasta 2. märtsil toimus Luandas pidulik miiting, kus Nõukogude valitsuse poolt kingiti alused Angoola kalurite esimesele kooperatiivile.
Hiiu Kaluris võeti 1977. aasta lõpust kasutusele uued ookeanilaevad SRTMK-d. Esimeseks oli SRTMK-1442 Hiiu rand, mis detsembris väljus Odessast Vahemere kaudu püügipiirkonda, kapteniks Albinas Čepaitis. Peale püügi oli aluse ülesandeks kala külmutamine ja maale üleandmine. 1978. aastal püüdis Hiiu rand 3800 tonni ja külmutas 600 tonni kala. Samal aastal muretses kolhoos veel ühe SRTMK – 1462 Hiiumaa.
SRTR-9131 Kalana oli 1978. aasta algul püügil vaid mõne kuu Kesk- ja Ida-Atlandil. Pärast seda ehitati alus ümber külmutuslaevaks võimsusega 20 tonni kala ööpäevas. Samal aastal täitsid X viisaastaku püügiülesanded ookeanilaevad SRTR-9130 ja SRTR-9121, kusjuures viimase väljapüük (kapten Valdek Tossmann) oli 5449 tonni. SRTR-9130 komsomoli- ja noortebrigaad, mida juhtis Veiko Nuuter, täitis reisiülesande 374-protsendiliselt ja X viisaastaku plaani 18. augustiks. Meeskonnale omistati esmakordselt oma süsteemis ÜLKNÜ Keskkomitee aukiri.
1979. aastal vähenes atlandipüük eelmise aastaga võrreldes 10 tuhat tonni, mille tõttu jäi saamata ca 2,5 miljonit rubla tulu. Saagi vähenemise põhjuseks oli hüdrometeoroloogiliste tingimuste halvenemine ja sellest tulenev kala kontsentratsiooni vähenemine ning püügi litsentseerimine. Sellele vaatamata tuli SRTR- 9120 Sõrve Valdek Tossmanni juhtimisel teises kvartalis üleliidulise sotsialistliku võistluse võitjaks.
X viisaastakul püüdsid majandi ookeanilaevad 107 543 tonni kala. Sellesse perioodi kuulub ka suurima väljapüügiga 1978. aasta, mil saadi 28 182,6 tonni loomust.
1981. aastal omistati Albinas Čepaitisele Eesti NSV teenelise kaluri aunimetus. Olles Hiiu Kaluris töötanud 15 aastat, oli ta esimene, kes kolhoosi ookeanilaevadel sõitis välja kaugsõidukapteni diplomi.
1983. aastal jõuti SRTMK-tüüpi aluste väljapüügiga viie tuhande tonni lähedale – SRTMK-1462 saagiks oli 4922 tonni. Ülejärgmisel aastal ületas SRTMK-1442 Hiiurand meeskond kapteni Vitali Letnikovi juhtimisel viie tuhande piiri.
1984. aastaks jäi ookeanipüügile neli SRTR-i (Sõrve, Kabli, Puise ja Vigala) kuuest endisest ja kaks SRTMK-d (Hiiurand ja Hiiumaa). Võrreldes varasemate aastatega oli olukord ookeanil muutunud keerulisemaks. Ookeanipüük tegi IX ja X viisaastakul läbi oma kiirendusetapi, XI viisaastak oli aga stabiliseerumisperioodiks, kuna välisriigid kehtestasid majandustsoonid ja kadus võimalus püüda nagu oskasid ja jaksasid. Suurenes ka jahuks vastuvõetava kala kogus.
Järgmisel, 1985. aastal lõpetas pärast 19-aastast teenistust Hiiu Kaluris oma reisid SRTR-9120 Sõrve. 10. juulil saabus alus Tallinna oma viimaselt sõidult, mille ülesanne täideti 114-protsendiliselt, kapten Vjatšeslav Kuzitsevi juhtimisel. Sõrve kuulub kolhoosile kuulsust toonud laevade esiritta – eks sõitnud sellel tuntud mehed nagu Andrei Prii, Henn Noor, Ado Luksepp, Valdek Tossmann jt.
1985 aasta tõi veelkordset tunnustust kolhoosi ookeanikaluritele – Eesti NSV teenelise kaluri aunimetus anti Valdek Tossmannile.
XI viisaastaku tulemuste eest autasustati teiste hulgas Tööpunalipu ordeniga Albinas Čepaitist ning medaliga Töövapruse eest Andres Terast. Võrreldes X viisaastakuga, püüti ookeanilt ca neli tuhat tonni kala vähem. Suurima väljapüügiga oli XI viisaastakul SRTR-9120 Sõrve – 17 574 tonni.
Aastatel 1986-1987 täieneb majandi ookeanilaevastik kahe aluse SRTMK Leemeti ja Lehtma võrra.
Möödunud aastal saadeti pärast 18-aastast vaheaega alus (SRTMK-1462 Hiiumaa) traalpüügile Barentsi merele. Krevetipüügi tulemustega rahul olla ei saanud – andsid tunda noodalaeva meeskonna vähesed kogemused traalpüügil ja kaldateenistuse nõrk ettevalmistus. Üldse vähenes ookeanipüük 1986. aastal eelmise aastaga võrreldes 28 protsenti. Põhjuseks laevastiku töötamine väheproduktiivsetes piirkondades – vaatamata juhatuse korduvatele taotlustele ei lubatud ühelgi Hiiu Kaluri laeval traditsioonilistes püügipiirkondadel töötada.