Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 9.05.1984
Kui meri vabanes jääkaanest ja jääalune kalapüük oli lõppenud, võiski kevadist suurpüüki alustada.
Selleks ajaks oli uusi mõrdu ja võrke ning paate valmistatud ja olemasolevaid kohendatud, ka muu kalapüügiks vajalik varustus üle vaadatud ja valmis pandud.
Hommikul ärgates oli kalamehel esimene asi vaadata mere poole, et näha, kas jää on öö jooksul lautrikivide vahelt liikuma hakanud või hoopis kaugele ulgumerele aetud. Vaadati ka tuulelippu kõrge masti otsas. Tuule suund oli tähtis, näiteks viis osti tuul jää Haldi laukast ulgumerele.
Kui jää veel kindlalt lautrikivide vahel püsis, astuti rahumeeli tagasi tuppa. Oli aga jää liikuma hakanud, tulid kalameestele kibedad päevad.
Pidi kiirustama, sest taheti ju kindla peale välja püüda kevadine suur, rasvane ning maitsev jääräim. Kalameeste ammused tähelepanekud olid näidanud, et jääräim liigub ühel ajal kevadisele ulgumerele ujuva jääga. Vanemad pereisad-kalamehed teadsid rääkida, et räim asub siis päris liikuva jääserva läheduses ja ujub esialgu koos jää liikumisega.
Söödi kähku hommikust, tõmmati pikad kalamehesaapad jalga ning kiirustati randa. Ühele naisperest oli ülesandeks rutata viima teadet teistele kalameestele. Ega sealt metsa tagant merd ja jää liikumist ju näha olnud.
Haldi kandis elasid rannast kaugemal Kopli Joonas, Puski Joonas, Põllumäe Aleks, Ääre Andres. Seevastu Peetri Joonas ja Ruudi, Mihkli Peeter ning Lauka Juhanes olid rannale lähemal ja nägid ise kevadisi tembutamisi Haldi lauka vetel.
Kogu rand oli siginat-saginat täis. Kostis valju juttu ja hüüdeid, paadikipri korraldusi, käske ning ülesandeid püügimeeskonnale. Kipriks oli tavaliselt paadiomanik.
Esimeseks tööks oli paadid vette lükata või vedada. See käis väiksemate paatide puhul meeste käterammuga. Suuremate paatide puhul kasutati aga selleks spetsiaalselt meisterdatud prussidest raamistikuga vinna, mille keskel oli jämedast tammepuidust (diameeter umbes 40 cm) püstrull. Vinna püstrull pandi pöörlema selle ülemisest otsast läbi pandud põiklati abil. Vinn oli ankurdatud. Kalamehed ise nimetasid sellist vinna kraanaks.
Nõnda siis jõudsid nii väikesed kui ka suured paadid vette ankruplatsile. Paadikipper kontrollis hoolega, kas paat ikka vett peab. Ja kuidas saigi teisiti, sest naatide vahed oli paadimeister tihedalt tõrvatakkudega triivinud ja ka pigitanud. Kui oli uus paat, siis tehti proovisõit, et kontrollida purjede kandvust, kiirust, roolitavust. Proovisõidu tegid uue paadiga vanemad kalamehed koos tulevase kipperiga.
Oli vaja ka proovipüüki teha. Tavaliselt oli tegijaks Julius Koolmeistri paatkond. Õhtu eel võeti 4–5 võrku palakaga selga ja viidi paati. Võrgupalak, see oli ruudukujuline, umbes ruutmeetri suurune, tehtud kotiriidest. Igas nurgas oli ain ehk nöör palaka pealt kinnisidumiseks. Proovi- püügile mindi 2–3 mehega, püüti ikka Härjarahu piirkonnas. Hommikul, kui kalamehed esimeselt proovipüügilt randa saabusid, oli võrgumaja juures palju vastalisi – nii kalamehi kui ka teisi huvilisi lähemalt ja kaugemalt. Taheti ju teada saada, kuidas kala tuleb. Oli saak rahuldav, mindi koju ja hakati valmistuma püügileminekuks. Kehva saagi korral otsustati veel päeva-paar oodata.
Kevadine suurpüük algas tavaliselt 20.-25. aprilli paiku, kuid külmade ilmade ja jääolude tõttu võis nihkuda ka mai esimestele päevadele.
Tööpäev algas kevadpüügil pealelõunal ja lõppes järgmise päeva hommikul. Kalamehed kogunesid randa, panid võrgud palakatesse kokku ja kandsid seljas lotja, millega sõideti ankrus oleva suure võrgupaadi juurde. Kaasa võeti kogu vajalik püügivarustus: köied, poid, ankrud ja muu. Lippudega tähistati võrgujada algus ja lõpp.
Enne püügileminekut kontrolliti kõik püünised hoolega üle. Uskumuste järgi ei tohtinud selle toimingu ajal naisi lähedal olla.
Hoolega jälgiti ilmamärke ja merelindude käitumist. Ka tuulesuund oli kalapüügil küllaltki määrava tähtsusega. Meretuuled pidid kalaparved ranna poole ajama, maa poolt puhuvaid tuuli aga nimetati mereluuaks. Härja- ja Klaasirahu püügipiirkonnast saadi paremaid räimesaake lääne- ja loodetuulega, Pikarahu püügipiirkonnast aga lääne- ja edelatuulega. Kajakate lennusuuna ja lennukoha järgi määrati kalaparvede asukohti.
Olgu mainitud, et minevikus olid võrgud igal kalamehel isiklikud. Et võrke ära tunda, lõigati õhukesest lauast käbale, mis olid võrgu mõlemas otsas, nn õuemärgid ja võrgu vanuse teadasaamiseks ka valmistamise aasta. Muu püügivarustuse andis paadikipper. Selle tasuks sai ta nn varid – võrkudest paadi põhja varisenud kalad.
Olid varustus ja mehed paadis, heisati purjed ja sõideti püügipiirkonda. Lodi jäi võrgupaadi ankruplatsile ankrusse, et õhtul tagasi tulles sellega kaldale saada. Räimepüügi kohtadeks olid Haldi lauka kalameestele Härjarahu, Klaasirahu ja Pikarahu vesikond.
Kui oli jõutud püügikohta, lasti purjed alla ja hakati võrke merre laskma. Paadimeeskond koosnes 4–5 mehest: kaks meest sõudsid ja ülejäänud tegelesid võrkude merrelaskmisega. Esmalt visati merre kinnitusankur ja võrgujada algust tähistav pika ridva ja lipuga (vahel ka luuaga) poi. Seejärel lasti merre järjestikku võrgud püügimeeskonna liikmete arvu järgi: 1, 2, 3, 4,5 ja uuesti 1, 2, 3, 4, 5, mis kordus, kuni kõik võrgud olid meres. Tavaliselt oli igal mehel kuus võrku. Võrgud ühendati omavahel kahe aina kokkusõlmimisega. Ain on võrgu ülemise selisepaela vaba pikendus võrgu mõlemas otsas, pikkus umbes 50 cm. Alumist võrguotsa ei ühendatud. Kasutati rehvisõlme. Iga viie võrgu järel kinnitati ühendussõlme külge korgipuust poi. Võrgujada lõpus visati merre teine kinnitusankur ja tähistav poi. Liikumatult ankurdatud võrgujada nimetati seisevvõrkudeks. Heisati purjed ja alustati tagasiteekonda. Vahel jäädi ka pimeda peale. Tuulevaikse ilmaga tuli sõita aerude jõul.
Hommikul, kui vaevalt koitma hakkas, mindi võrke nõudma. Juba eemalt võis kajakaparve suuruse ja nende häälitsemise tugevuse järgi otsustada, kas saak on suur või väike. Võrgud lapati selisega paadi pardale ja tõsteti sealt paati. Kui saak oli suur, tuli võrk paati tõsta kahe mehega. Siis öeldi, et kalu kui kasukal karvu. Tuli isegi ette juhtumeid, et suure räimesaagi korral tuli võrke randa viia kahel korral. Paati ei võinud ju „põhja laadida“. Ka allakirjutanu osales püügil.
Kalameeste randa jõudmise ajaks olid kodudest tulnud abilised – naine ja lapsed – kogunenud võrgumaja juurde. Ka nemad tegid omapoolseid otsuseid kalasaagi suuruse üle: kui
paat oli sügavalt vees, oli saak suur. Või vastupidi. Ühe kalamehe kodust oli ka hobune, et võrgud kaladega võrgumaja juurde tuua. Edasi riputati võrgud ristpuudega vaiadele ning naiste ja laste käed hakkasid kala võrgusilmadest välja võtma. Tühjendatud võrgud pandi kuivama. Kui vaiu kõikide võrkude jaoks ei jätkunud, laotati muist võrke puhtaks pühitud murule. Kalad viidi koju, puhastati sisikonnast, pesti, soolati. Paari päeva pärast kuivatati need parajalt ja soolati uuesti, nüüd aga juba talvisele toidulauale.
Randa oli tulnud kalameestele vastu ka sugulasi, sõpru ja tuttavaid kaugematest metsaküladest, keda nimetati vastalisteks. Neil oli soov värsket osta.
Õhtul kordus kõik eelkirjeldatu kuni järgmise hommikuni ja niimoodi iga päev kuni juuni alguseni. Ainult tuul ja torm olid kalamehe puhkepäevad.
Kui oli vaja, parandati keskpäeval võrke või tehti paadile vajalikku pisiremonti.
Põllutööd – kevadkünd, äestamine ja muu – jäid rohkem naiste hooleks ja tööks. Sõnnikuveol olid abiks ka mehed ja seda ainult keskpäeval, kui merel ei oldud. Ka vilja külvamine oli kombekohaselt peremehe tööks.
Teiseks suuremaks ettevõtmiseks kevadise suurpüügi raames oli mõrdade merrepanek. Haldi lauka käärulise rannajoonega rannavetes oli häid mõrrapüügikohti, nagu Tinarahu, Suurekrässi, Haldi ja Haldreka sääre juures. Oli veel üks hea püügikoht, nimelt Pikarahu taga. Tuulte ja tormide kartusel seda mõrrapüügikohana ei kasutatud. Kaotada mõrrad ühe tormiga – see oleks rannaperele olnud ränkraske kaotus.
Mõrrapüügil oli kogu tolleaegses rannapüügis küllaltki tähtis koht. Oli hommikuid, kus ühel nõudmisel saadi mõrrast mitusada kilogrammi räime ja teisi kalu: ahvenaid, haugi,
lesta. Haldi ranna kalameeste hulgas nimetati mõrra nõudmist mõrra vaatamiseks.
On teada, et Haldi lauka rannavetes käis mõrrapüük juba möödunud sajandi teisel poolel. Eeskuju oli võetud soomlastelt, sest nendega käidi tol ajal elavalt läbi. Hangiti ju põhjanaabritelt odavat soola.
Pikkadel sügis- ja talveõhtutel kootud mõrralinadest valmistatud mõrratükid toodi nüüd panipaikadest välja, laoti vankrile ja veeti hobusega paadi juurde. Mõrdade püügikohale viimiseks kasutati kahte paati – suurt võrgupaati mõrralaadungiga ja väiksemat paati mitmesuguse lisavarustusega. Mõrravaiad veeti püügikohale trossiga kokkuseotult, paadi järel pukseerides. Ja nüüd algas sõit püügikohta mõrdade sissepanemiseks. Püügikohti vaja otsida ei olnud, sest aegade jooksul oli igale rannaperele kindel koht välja kujunenud.
Mõrrapanekuks pidi olema tuulevaikne päev. Meestel tuli kiirustada, sest õhtul oli jälle ees kõige raskem – vaiade rammimine merepõhja. Kes seda üksinda suutis, tunnistati päris kalameheks. Löögiriistaks oli neljatahuline nn mõrranui. Iga tahu külje keskele oli puuritud vaia otsa jämedune, paari sentimeetri sügavune auk.
Mõrd koosnes mõrralinast valmistatud tiivast, mis suundus kaldaäärsest madalast veest avamerele sügavamasse vette. See suunas ujuvad kalaparved kitsast käigust karjaaeda.
Karjaaed lõppes mõrra kerega, mida hoiavad avali puitrõngad (vitsad). Keres on kitsa avaga pujused, mis takistavad kalaparve tagasi ujumist. Nii tiib, karjaaed kui ka kere kinnitatakse vaiade külge.
Mõrda käidi nõudmas hommikul varakult. Selleks oli vanem kalamees, kes põhiliselt ei tegelnud võrgupüügiga. Nõudmisel tõsteti kere kinnine ots, mis oli kinnitatud otsavaia külge, merepõhjast üles, suunati kahe-kolme vitsavahe ulatuses paati ja avati. Keres olevad kalad valgusid paati. Siis suleti kere ots ja lasti uuesti vette.
Mõrrapüük kestis tavaliselt mai lõpuni. Selleks ajaks vähenes ka saak ja merevesi oli juba tublisti soojenenud, mis mõrralinasse ja köitesse kahjulikult mõjus. Mõrrad võeti merest välja, toodi randa, kus neid adrust ja mudast puhastati ning hoolega kuivatati. Parandati ka mõrralinasse tekkinud augud ja katkenud selised-paelad. Alles nüüd võis mõrratükid panipaika järgmist kevadet – uut püügihooaega – ootama panna.
Mõrravaiad tõmmati merepõhjast üsna omapäraselt välja. Ega neid võinud merre jätta: oli ju vaiu vaja ka järgmistel püügiaegadel. Kuidas see toiming siis käis? Kaks meest asusid paadi vööri, mis vööri sügavalt vette vajutas. Veepiiril kinnitati vaia ümber peenike, aga tugev kett, mille teine ots seoti paadi vöörtäävi külge. Mehed läksid nüüd paadi ahtrisse, kus nad paati ühe aeruga ühele ja teisele poole liigutasid. Paadi liikumisega liikus ka vai ühele ja teisele poole. Liigutuste ja meeste raskuse mõjul tuligi vai merepõhjast välja. Vaiad toodi paadi puksiiris randa, kus nad püramiidi kuivama laoti. Hiljem laoti kuivanud vaiad võrgumajja katuse alla virna.
Samal ajal, kui nooremad kalamehed olid ametis kevadise võrgu- ja mõrrapüügiga, tegelesid vanemad mehed siia- ja lestapüügiga. Ka nemad püüdsid kevadel ikka oma paar tünni (50 kg) ahvenat, lesta, haugi ja ka siiga mehe kohta.
Ka allakirjutanu koos naabripoisiga tegeles kalapüügiga. Umbes kümne-aastaselt hakkasime iseseisvalt 50–60 põhjaõngega ja paari võrguga püüdma. Meie jaoks oli väike kalamehepaat. Saak ei olnud küll kuigi suur. Kokku tuli siiski oma 30–40 kilogrammi mõlemale.
Ka angerjat, seda tarka ja kavalat kala, püüti õngedega, söödaks ussid. Tinarahu vetes hakkas sihipärasemalt angerjat püüdma naaberküla nupukas mees Arno Vööl ehk külapruugis Indreka Arno. Ta seadistas oma mõrrad ümber. Võttis kasutusele tihedamasilmalise mõrralina ja asetas mõrra püügile hästi tihedalt merepõhja vastu. Ka püügikoht oli temal teiste omadest soodsam, Haldreka sääre ja Tinarahu vahelisel vee liikumise alal. Teinud uuendused, püüdis ta püügihooajal mitusada kilogrammi angerjaid, mille eest sai ilusa sissetuleku.
Ega aasta ole aasta vend. Oli häid püügiaastaid ja saadi silgutünnid täis. Kuid oli ka kevadeid, kus suurpüügi ajal saadi räime nii napilt, et kalamees ütles: „Ei saa kassigi karjuma.“ Aga mis parata, pere tahtis ikka leiva- ja kartulikõrvast. Siis võeti suure võrgupaadiga merereis ette Muhumaa räimepüügipaikadesse, sealsete kalameeste käest räime ostma. Sellest reisist aga pikemalt edaspidi.
Paate veel kaldale ei veetud, need jäid ankruplatsile. Ees seisis suvine kalapüük – peamiselt kilupüük, mis algas enne jaanipäeva.