Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 20.03.1984
Et mõrdade ja võrkude kudumiseks mõrralõnga ja võrgulõnga (niiti) saada, pidi kalamehe pere suvel kanepit ja lina kasvatama, hooldama ja sügisel koristama ning töötlema. Kanep ja lina koristati põllult käsitsi kitkudes. Kiu eraldamiseks pandi lina mõneks nädalaks veekogusse likku. Leost võetud linapeod laotati lahtivõetult koplisse niidetud murule kuivama. Edasi järgnes kanepi ja lina töötlemine järgmiselt: rehetoas ülekuivatatud kanepi- ja linavartelt luude lahtimurdmiseks kasutati lõugutit, mis koosnes umbes 150 cm pikkusest kolmel jalal seisvast soontega püütüvikust ja selle peal üles-alla liikuvast käepidemega kaanest. Järgnes ropsimine – lõugutiga murtud kanepi- ja linavarte luudest puhastamine. Seejärel eraldati lahtised kanepi- ja linaluud kiududest ropsimõõgaga piki kanepi- või linapeod lüües. Takud eraldati kiust linaharja peal sugedes. Kõik need kolm töötsüklit tegi talgute korras teoks küla naispere. Talgud kulgesid järjekorras perest peresse. Talvel aga järgnes kanepi ja linakiu mõrra- või võrgulõngaks ketramine. Linakiu võrgulõngaks ketramine oli hoolt ja täpsust nõudev töö, sest lõng pidi saama peenike ja ühtlane. Mõrralõng oli aga jämedam. Need tööd kuulusid kõik naisperele.
Edasi läks nüüd töö järg meespere kätte: alustati mõrra- ja võrgulina kudumisega. Püüniste valmistamist alustati tingimata neljapäeval või laupäeval, mis olevat just selle jaoks õnnelikud päevad. Võrgusilmi loodi paaritu arv, siis pidi võrk hästi püüdma. Võrgu kudumine oli väga aeganõudev töö, seda eriti tihedasilmaliste kiluvõrkude kudumisel. Ühe jala peale (1 jalg – 30,48 cm) kooti 25-28 silma. Võrku kooti harilikult võrguhargil piiritsa (võrgunõel, mida ka Hiiumaal nimetati uiks) ja kalasiga. Käesoleva sajandi esimese veerandi lõpust, teise veerandi algusest hakati võrkude kudumiseks kasutama peamiselt puuvillast niiti (poeniiti). Pärast 30. aastate algust mindi aga juba üle vabrikus kootud võrgulinale. Mõrralina aga kooti edasi kanepist kodusel teel valmistatud mõrralõngast.
Mõrd ehk rüsa (ka võrkmõrd) oli rannakalastuses räime, angerja, ahvena, havi ja teiste kalade püügiks enam kasutatav paikne võrgust püügivahend. Kootud mõrralinast lõigati parajad mõrratükkide pikkused. Kõrgus oli kudumisel juba parajaks jäetud. Rakendati mõrrapael ehk selis, milleks võeti mõrratükkidele peenike (d = 1,0-1,5 cm) tõrvatud köis. Köied tehti kodusel teel, kuid sellest hiljem.
Kui selis oli mõrratükile ümber rakendatud, pandi iga mõrratüki otstesse ja ka keskele 2-3 keppi, mille pikkus oli võrdne mõrratüki kõrgusega. Kepid olid vajalikud selleks, et meres mõrratükki püstasendis (vertikaalselt) hoida. Ülemisele selisele kinnitati käbad, mis olid valmistatud männipuu korgistunud tüvekoorest. Käbade ülesanne oli hoida mõrratükki ühtlaselt püstasendis. Alumise selise külge kinnitati raskused, hoidmaks mõrratükki tihedalt vastu merepõhja. Mõrratükkide kindlale püügikohale kinnitamiseks kasutati mõrravaiu. Selleks võeti kuusepuust ümarlatte, mille pikkus vastas merevee sügavusele (3–6 m). Vaiad rammiti merepõhja käsitsi selleks valmistatud erilise nuia (mõrranui) abil. Hiljem hakati kasutama ankruid.
Mõrd ehk rüsa koosnes pikast tiivast, mis suunas kalaparved tiiva lõpus mõlemale poole hargnevasse karjaaeda. Karjaaed oli ristkülikukujuline ja koosnes ka üksikutest vaiadega merepõhja kinnitatud vertikaalselt seisvatest mõrratükkidest. Karjaaed lõppes umbes 8–10 m pikkuse lehtrikujulise avaga mõrralinast kerega. Kere hoidsid lehtrina avali ringikujulised puitvitsad, nn mõrravitsad. Keres olid kalade tagasipääsu takistavad lehtrikujulised pujused. Vastavalt kere pikkusele oli pujuseid 2–3 tükki. Lehtrikujulise kere teine, karjaaiast väljapoole ulatuv ots oli püügilolekul suletud. Mõrra nõudmisel tõsteti kere kinnine ots, mis oli kinnitatud mõrravaia külge, merepõhjast üles ja suunati kahe-kolme vitsavahe ulatuses paati ja avati. Keres olevad kalad valgusid paati. Siis kere ots suleti uuesti ja lasti vette.
Aegade jooksul oli igale rannaperele rannavetes välja kujunenud kindel mõrrapüügi koht. Haldi rannas oli sobivaid kohti külladaselt, nagu Tinarahu, Suurekrässi, Haldisääre, Haldrekasääre ümbrus.
Võrgud olid ka minevikus ühed kasutatavamad püünised. Püügiviisi ja kalaliikide järgi eristati räimevõrke, kiluvõrke, siiavõrke, lestavõrke. Kootud võrgulinast lõigati välja parajad tükid, mille kõrgus oli juba kudumisel parajaks jäetud. Võrgusilma suurus sõltus püütavast kalahigist. Nii oli räimevõrkudel 17–24 korda (silma) jala peale, kiluvõrkudel 25–28 korda. Siia- ja lestavõrgu silma külje pikkuseks oli 36–42 mm. Rakenduslikult olid võrgud kahesugused: pinevõrgud varasematel ja kahepaelavõrgud hilisematel aegadel. Pinevõrkude rakendusviis oli järgmine: võrgu allservas ja otstes oli selis rakendatud otse võrgulina külge. Võrgu ülaservas oli aga võrgulina külge rakendatud peenem pael, kuhu olid kinnitatud 30–40 cm pikkused pikivahedega pined. Pinede teise otsa külge rakendati põhipael. Kahepaelavõrkudel oli selis rakendatud otse võrgulina külge. Võrgu ülaserva selise külge kinnitati ujukid – varasematel aegadel käbad, hilisematel korgid. Et võrk merre jääks püsiasendisse, olid allservas raskused: räime- ja kiluvõrkudel kivid kootud kottides ja siia- ning lestavõrkudel jämedast traadist rõngad.
Rõnga diameeter pidi olema suurem võrgusilma diagonaalist, et rõngas silmast läbi ei saaks minna. Võrkudega püüti põhiliselt kahel viisil. Kui võrgud olid püügikohale ankurdatud, nimetati neid seisevvõrkudeks (siia- ja lestavõrgud, ka räimevõrgud). Kui võrgu jada üks ots oli kinnitamata, tähistatud pika ridva ja lipuga poiga ning teine võrgu jada otsaköis oli kinnitatud kalapaadi külge, nimetati neid ajuvõrkudeks. Viimasel püügiviisil paat koos võrkudega triivis tuule ja hoovuste mõjul. Ajupüüki kasutati suvisel kilupüügil Hiiumaa läänerannikul. Meri oli vaba, võrke võis lasta sinna, kuhu keegi teine polnud enne lasknud.
Kolmandad levinumad püügivahendid olid õngpüünised, mis hakkasid Hiiumaa kalameeste hulgas enam kasutust leidma 1930. aastate paiku, seda peamiselt Hiiumaa läänerannikul tursapüügil ning Väinameres suvisel angerja- ja ahvenapüügil.
Õngpüünised jagunevad käsi- ja jadaõngedeks (ka põhjaõnged). Süvavee käsiõng koosnes hiidlastel liinist, raskusest (tinalood) ja õngest. Jadaõnged koosnevad õngeliinist, milleks kasutati puuvillast nööri. Liini külge seotakse õngelipsud pikivahedega 2–2,5 m (tursaõnged) või 3–4 m (angerjaõnged). Lipsude vabade otste külge seotakse õnged söödaga. Tursapüügil kasutati söödaks värske räime tükke. Hiiumaa lääneranniku kalamehed teostasid jadaõngepüüki peamiselt Kõpu poolsaarest lõuna pool – Himuvare madala piirkonnas. Head tursasaagid olid 1936., 1937., 1938. ja 1939. a. sügisel.
Kalapüük nõuab rohkesti mitmesuguses jämeduses köisi. Kuni 19. sajandi lõpuni valmistasid kalamehed köied kanepist kodusel teel. 20. sajandi algusest, kui oli arenenud purjelaevandus ja rannakülade meeste purjekad meredel seilasid, saadi laevadelt väljastpoolt kulunud, laeval tarvitamiskõlbmatuks muutunud köisi. Neid töötati ümber kodusel teel. Laevadelt saadud köied keerutati lahti keedeks ja keed omakorda sõõrdedeks. Terved sõõrded võeti välja ja nendest hakati nüüd algul keed ja siis edasi köit keerutama. Sellisel viisil toimus köie keerutamine kahes järgus: mitme sõõrde kokkukeerutamisel saadi kee. Vastavalt sellele, kui jämedat köit oli vaja, keerutati keeks arvuliselt vähem või rohkem sõõrdeid. Teises järgus keerutati kokku keed (tavaliselt kolm).
Sõõrdedest keede kokkukeerutamiseks kasutati köiepööra ja keedest köie kokkukeerutamiseks köieväntasid. Et keed enneaegu kokku ei keerduks, pandi nende vahele kolmetahuline puuklots – kutsikas. Kutsikat liigutati vastavalt edasi, et köie keere jäi paras. Kokkukeerutamiseks oli vaja kolme meest. Köied kasteti kuumutatud männitõrva sisse. Köitega samaaegselt tõrvati ka mõrralina.
Haldi külas oli üks tõrvapõletusahi, mille ehitas Läku talu peremees Johannes Koolmeister. Sellest piisas, et ümbruskonna talu- ja kalamehed said vajaminevat tõrva põletada.