Skip to content

Kalapüügivahendid (kalapüünised)

    Kalapüügivahendid

    Kalapüügivahendid ehk kalapüünised, erinevad vahendid kalade tabamiseks veekogudest. Ajalooliselt on kasutusel olnud mitmeid erinevaid vahendeid, milledest osa on vajunud unustusehõlma, osade kasutamine aga kas täielikult või osaliselt keelatud (ahing, lõhkeaine, mürgid, elektrikahv jms). Eestis kasutada lubatud püügivahendid on ära toodud ja defineeritud Kalapüügieeskirjaga (vastu võetud 16.06.2016 nr 65), milles püügivahendid jagatakse püügipõhimõtte järgi õngpüünisteks, allveepüügivahenditeks, nakkepüünisteks, lõkspüünisteks, kurnpüünisteks ja traalpüünisteks. Kalapüügieeskirjas on need püüniserühmad defineeritud järgmiselt:

    • õngpüünis on püügivahend, mille kasutamise põhimõte seisneb kala peibutamises õngekonksule kinnitatud sööda või muu peibutusvahendiga, mille haaramisel kala haakub;
    • allveepüügivahend on vahend, millega püütakse kala vee all viibides;
    • nakkepüünis on püügivahend, mille kasutamise põhimõte seisneb kala takerdumises võrgulinasse või kiilumises selle silma;
    • lõkspüünis on püügivahend, mille kasutamise põhimõte seisneb kala suunamises ja eksitamises püünisesse või selle osasse, millest väljumine on raskendatud;
    • kurnpüünis on püügivahend, mille kasutamise põhimõte seisneb veekogu osa ümberpiiramises ja sealt kala kättesaamises püünise kokkuvedamisega või püügivahendi vertikaalse liigutamisega;
    • traalpüünis on püügivahend, mille kasutamise põhimõte seisneb kala ühe või kahe laeva järel veetavasse võrkkotti püüdmises.

    Angerjamõrd (angerjarüsa)

    Tihedasilmsest (14-22 mm) võrgulinast rüsa, tähtsaim angerjapüügi vahend. Hakkas Eestis levima suuremal määral 20. saj. alguses nii Väinameres kui ka Liivi ja Soome lahes. Viimases on a-d mõõtmeilt alla keskmise. Angerjamõrra suudme kõrgus on harilikult 1-2 m, on ka väiksemaid (alates 0,3 m) ja suuremaid. Angerjaid püütakse ka äärekalamõrraga. A-a eritüüp on bottengarn. 1929 oli Eestis 5075 a-a (sh 1138 Virumaal).

    Bottengarn

    Bottengarn (rts ‘põhjavõrk’) on suur angerjamõrd, milega püütakse kuni 10 m sügavuses rannavees. Bottengarni esiosa on pealt lahtine võrkkast, millesse avanevad ühe või kahe pära suudmed. Pärad koosnevad mitmest lahtivõetavast üksteise taha kinnituvast osast. B-i kasti kõrgus on hrl. 3,5-9 m, tiiva (vesiaed) pikkus 80-170 m. Eestis kasutati ja kasutatakse b-i hrl. rändangerja püügiks Saare- ja Hiiumaal.

    See Ameerika päritolu püünis tuli Taani (katsetati Taani väinades juba 1850.-60-ndail aastail) kaudu Rootsi 20. saj. alguses. Rootsist toodud b-e katsetati Eestis esimest korda 1929-30. Algataja oli A. Vikström, esimesi katsetajaid M. Schmuul Muhust. 1934 oli Sõrve rannas üle 20, 1939 kogu Saaremaal juba üle 340 b-i. Tööstuslikult hakati Eestis b-e tootma 1939.

    Kalavõrk

    Kalavõrk, võrgulinast tehtud kalapüügivahend (noot, rüsa, võrk, mutt, abar jm), kitsamas tähenduses nakkepüünis, mis moodustab ühe- või mitmekihilise vertikaalselt vette asetatud võrgulinast seina, kuhu kalad võrgusilmadesse kinni jäävad. Maailma vanimaks (või üheks vanimaks peetakse Karjalast leitud Antrea kalavõrku, mis valmistati enam kui 10 000 a eest. Eesti vanimad niinest kalavõrgu säilmed on leitud Narva lähedalt Siivertsist ja need pärinevad mesoliitikumist, Eesti varaseima asustuse aegadest. Varem kooti kalavõrgud peamiselt kodukedratud linasest, harvemini kanepisest niidist. 19. saj lõpu poole tuli kasutusele puuvillniit ja hakati ka valmisvõrke ostma. 1940.-1950. aastaist tehakse kalavõrke peamiselt sünteeskiust (kapronist). Kalavõrgu suurus ja konstruktsioon olenevad püügiviisist ja -tingimustest ning püütavast kalast. Viimase suurus määrab ennekõike võrgusilma mõõtmed. Kalavõrku nimetatakse harilikult püütava kala järgi: ahvena-, kammelja-, kilu- lesta- lõhe-, räime-, siia-, särje-, tindivõrk jm. Räimevõrgud olid kasutusel peaaegu kõigis mererandades, kiluvõrgud esmalt Paldiski ja Tallinna piirkonnas (hiljemalt 18. saj alates), kust nad levisid 19. saj lõpu poole mujalegi. Vanemad kodukootud räimevõrgud olid 50-100 silma, 19. saj lõpul levima hakanud vabrikuvõrgud 125-300 silma kõrgused. Samas vahekorras kasvasid ka kiluvõrgud. Suuremaid võrke nõudis püügileminek kaugemale avamerele. Tindivõrke kasutati Pärnu ja Narva lahel, lõhevõrke Narva lahel, Harjumaa idaosa rannikul, Pärnust lõuna pool ja Kihnus. Kõigis randades kasutati suuresilmalisi madalaid kalavõrke (äärekala- ehk harvvõrke) rannalähedaste suuremate kalade püüdmiseks. Pärnu rannas ja osalt Saaremaal on taolise kalavõrgu nimeks mutt, Häädemeeste ümbruses lööt.

    Kalavõrgu põhiosa moodustab lina, mida ümbritsevad võrgunöörid ehk -paelad: ülal selis ehk pullupael, all alus- ehk kivipael, otstes ainus-, ots-, pea- ehk rindpael. Selise ja aluspaela võrgulinast üleulatuvate otste – ainade – abil seotakse võrgud üksteise külge ritta (võrgujada). Niisugust kalavõrku nimetatakse kahepaelavõrgusks. Saaremaal ja Hiiumaal levinud pinevõrgul on ülal võrgupaelaga parralleelselt veel teine jämedam selis. Kalavõrgu eriliik on mitmekihiline kimudega võrk. Püstasendis hoidmiseks on kalavõrgul ülal ujukid ja all võrgukivid. 1980-ndate nakkevõrkudel on punutud selised: ülemisel on sissepunutud vahtplastujukid, alumisel pliitükid raskuseks.

    Kastmõrd (seisevnoot, kakuam)

    Suurim Eestis kasutatav lõkspüünis, mis koosneb juhtaiast, kuni kahest kariaiast, ühest või mitmest pujusest ja ühest või kahest pealt lahtisest kastist ehk pärast. Kastmõrra juhtaia lubatud pikkus on kuni 600 m (Kalapüügieeskiri, 2016). Eestis püütakse kastmõrraga peamiselt räime, ajuti ka meritinti, tuulehaugi jt parvekalu; Soomes, Saksamaal ja Poolas ka lõhet ja siiga. Räimepüügil on kastmõrra juhtaia pikkus 300-500 m, kasti sügavus kuni 20 m. Kastmõrra kuju ja tormikindlus tagatakse harilikult ankrute, mõnel juhul vaiade abil. Ankruköied kinnitatakse juhtaia alumise selise all oleva juhtköie või ülemise selise külge. Kariaed ja kast hoitakse lahti ülaselise ankrute ja köiskarkassi abil. Kariaias kasutatakse tõusuteed, mis suunab kala põhjast mitu meetrit kõrgemal olevast pujusest läbi avarasse kasti. Tõusutee raskendab kalal püünisest väljapääsu leidmist. Nüüdisajal valmistatakse kastmõrd sünteetilisest noodalinast, mille silm juhtaias on püütava kala ümbermõõdust (lõpuskaarte kohal) tunduvalt suurem, kariaias ja kastides võrdne ning pujuses väiksem. Kastmõrra kast on pealtvaates neli- või viisnurkne või ovaalne. Kastmõrrad (kakuamid) olid Jaapanis kasutusel juba eelmise aastatuhande keskel, Eestis hakati neid kasutama 1930-ndate lõpus, tippaeg oli 1957. a, mil Eesti vetes oli 1400 kastmõrda.

    Kastmõrd on rannakalanduses tähtsal kohal, kuna sellega saadakse suurimaid saake. Püük on üks tootlikumaid ja ökonoomsemaid ning kala kvaliteet väga hea. Ruumikas kalakastis jätkub kaladele rohkem hapnikku, kasti on kergem tühjendada ning kalad saavad seejuures vähem vigastada.

    Lestavõrk

    Lestavõrk, lestapüügiks kohandatud nakkevõrk. Lestapüügi tähtsaimad piirkonnad on ajalooliselt olnud Hiiumaa põhja- ja Saaremaa looderannikul, Sõrve ümbruses, Kuressaare lahes, Ruhnu lähistel ning Soome lahe ranniku lõunaosas kuni Toilani. Lesta püüti peamiselt suvekuudel võrkude ja lestanootadega, harvemini õngedega, uuemal ajal traalnoodaga. Lestavõrgud tulid kasutusele enne 19. saj, need kooti linasest lõngast silmasuurusega 35-36 mm. Hiljem silma suurus muutus ja 20. saj võeti kasutusele 46 mm silmaga lestavõrgud. Kui poodidesse tulid müügile vabrikus kootud 150 m pikkused lestavõrgu linad, pidasid kalurid neid liiga pikkadeks ja lõikasid lina mitmeks tükiks. Hiljem tulid müügile lühemad võrgulinad. Rakendatult oli lestavõrgu pikkuseks 26 m, võrgu kõrguseks 17 silma. Tavaliselt kooti peale ja alla silm lisaks, mis tegi võrgu tegelikuks kõrguseks 19 silma. Algselt kasutati võrguraskustena kive, hiljem rõngaid. Ujukitena kasutati pikka aega tohupulle, vähesel määral ka laoseid ja käbasid. 1940. aastatel tulid kasutusele kapronist võrgulina ja vahtplastist pullud, rakusena kasutati traatrõngaid. Tänaseks kasutatakse monofiilsest kunstkiust võrgulina, raskusena tinanööri ja ujukitena vahtplasti või ujuknööri.

    Lõhevõrk

    Lõhepüügiks kohandatud nakkevõrk. Eestis olid tähtsamad lõhepüügikohad Soome lahte suubuvad jõed ja nende suudmelähedased alad meres, Pärnu laht ning Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik. Püüti hilissuvel ja varasügisel, tunti ka talvist jääalust püüki. Eestis on lõhet püütud võrkude, nootade ja rüsadega. Viimased olid kasutusel rohkem Harju, võrgud – Viru rannas. Põhjarannikul kasutati lõhevõrke juba 19. saj algul. Esimeste võrkude silma suuruseks oli 60 mm, 19. saj keskel võeti kasutusele 65-70 mm silmasuurusega lõhevõrgud. Vanemad kodus tehtud võrgud olid 23-25 m pikad. Kui tulid müügile vabrikus kootud võrgulinad, oli lina pikkuseks 150 m. Randlased rakendasid võrgu pooleks ja valmisvõrk jäi 75 m pikkuseks. Traditsiooniline Eesti lõhevõrk oli 53-106 m pikk, 28-30 silma kõrge. Silma suurus oli 80-100 mm. Võrgud asetati jadasse või rüsa põhimõttel: üks võrk tiivaks, teine poolringis ümber selle otsa.

    Nüüdisajal püütakse lõhe peamiselt triivvõrkudega: võrgu pikkus on 29 meetrit (lisaks 1 meeter rakendamata selist), kõrgus 4,6 meetrit, silma suurus 8-9 cm. Ülemine selis on positiivse ujuvusega (alumine selis puudub), selisel on 12 ujukit; võrgulina on tehtud lavsaanist (immutatud bituumenlakiga). Võrgud asetatakse jadadena, 30 võrku jadas, jadade otstes on toodrid, millel on valgusti, radaripeegeldi ja lipp. Üks laev võib välja heita 20 jada (see tähendab 600 võrku).

    Alates 2016. a ei kuulu triivvõrk Eestis lubatud püügivahendite hulka (Kalapüügieeskiri, 2016).

    Mõrd

    Mõrd on jäigale võrule tuginev vitstest, võrgust, peergudest, puidust, traadist, kaasajal ka metallist või plastist (silmutorbik) lehtrikujulise suudmeavaga ja keres kala tagasipääsu takistavate pujustega lõkspüünis, mida kasutatakse peamiselt sise- ja rannavetes, harilikult koos kalatõketega. Pikisuunas kokkusurutavat võrkmõrda kutsutakse Põhja-Eestis rüsaks, Hiiumaa idaosas ja Saaremaal on rüsa väike võrk- või vitsmõrd. Mõrd on tuntud juba kiviajast, kuid Eestis tuli merekalanduses kasutusele 19. saj, esmalt Hiiumaal, Muhus ja Kihnus. Nüüdisaja randlased nimetavad võrkmõrda puuvitstest painutatud mõrrarõngaste tõttu vitsmõrraks ja kastmõrda seisevnoodaks. Ääremõrd sobib rannalähipüügiks, seda nimetatakse tavaliselt püütava kala järgi: angerjamõrd, lõhemõrd, siiamõrd jne Ääremõrra suue on loogakujuline või neljakandiline raam, kõrgusega 0,5-3 meetrit. Suurte räimemõrdade ava kõrgus ulatub 5 meetrini. Uuemad mõrrasarnased püünised on bottengarn ja seisevnoot. Põhjarannikul kinnitatakse mõrd ankrutega, läänerannikul ka vaiadega. 1929 oli Eestis kasutusel 76 096 mõrda, neist 43 465 väikest silmumõrda.

    Kalapüügieeskiri (2016 ) defineerib mõrra järgmiselt: püünis, mis koosneb juhtaiast, tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Mõrra alaliikidena on fikseeritud avaveemõrd, ääremõrd, rivimõrd, juhtaiata mõrd, jõemõrd, mõrd mõrrajadas ja tindimõrd. Mõrdasid asetatakse püügile erinevate skeemide järgi, näiteks kahe päraga ühes juhtaia otsas. Rivimõrrad asetatakse püügile tavaliselt jadas.

    Mõrra osad:

    • Juhtaed – põhjast pinnani ulatuv võrksein, pannakse risti kala liikumise teega.
    • Tiivad – nurga alla paigutatud mõrra suu poole suunavad tiivad.
    • Kariaed – teravate tagasikeeratud nurkadega, ei lase juba sisenenud, kuid ettevaatlikuks muutunud kaladel väljapääsu leida ja suunab nad edasi mõrra kaela poole.
    • Kael – lehtrikujuline kere esiosa, kus mõrra kõrgus hakkab kahanema.
    • Pujused – ahanev lehtrikujuline kere osa, mis raskendab kalal mõrrast välja liikuda.
    • Pära – lehtrikujuliste pujustega varustatud mõrra kere osa, mis suunab kala edasi kalakoti poole ja muudab sealt väljumise raskeks.
    • Vitsad – rõngad või raamid, mis hoiavad mõrrakeret lahti.
    • Kalakott – viimasele pujusele järgnev osa, kuhu koguneb peamine saak. Lõpp tõmmatakse sulgevtropiga kokku ja avatakse saagi nõudmisel.
    • Mõrrasopp – kalakoti viimase vitsa tagune kahanev sopp.

    Pelaagiline traalnoot

    Pelaagiline traalnoot, püünis pelaagiliste kalade (heeringas, sardiin, makrell jt), kalmaaride jms püügiks. Esiosa (tiivad, kere suuosa) valmistatakse harilikult suuresilmalisest (400-1000 mm) noodalinast või sünteesköitest (köistraalnoot) või terastrossidest. Kasutusel ahtertraaleritel ja pardtatraalidega traaletritel paaristraalimisel. Traalimiskiirus ulatub 4-7 sõlmeni, seetõttu saab püüda ka kiireid kalu – makrelli, tuunikala jt. Hüdroakustiline aparatuur võimaldab pelaagilise traalnooda suunata täpselt kalaparvele (teha sihttraalpüüki). Suurtel ahtertraaleritel kasutatavate pelaagiliste traalnootada vertikaalava ulatub 60.80 meetrini, horisontaalava 70-90 meetrini. Esimene tagatakse ujukite ja raskuste abil, teine suurte (10-16 m2) profiilsete traallaudadega. Pelaagilise traalnooda ühekordne loomus võib olla üle 100 t. Eestis hakati pelaagilist traalnoota kasutama 1963 räime paaristraalpüügil. Ka „Eesti Kalatööstuse“ laevad pöödsid ookeanil valdavalt peaagiliste traalnootadega.

    Põhjatraalnoodast erineb rakenduslikult peamiselt selle poolest, et pelaagilisel traalnoodal puudub grunttropp ja kasutusel on teistsuguse kujuga traallauad. Paaristraalimise puhul traallaudu ei kasutata.

    Räimevõrk

    Räimepüügiks kohandatud nakkevõrk, sageli pinevõrk. Räime püüti Eestis peamiselt aprillist juulini (kevadpüük) ja augustist oktoobrini (sügispüük), vähemal määral ka talvel jää alt (jääpüük). Algselt püüti räime peamiselt noodaga, tõenäoliselt 16. saj tulid kasutusele esimesed võrgud. 19. sajandi II poolest hakati lisaks võrgule kasutama ka suuri räimerüsasid (mõrdu). Esimesed räimevõrgud olid lühikesed ja madalad, seetõttu oli saak vilets. On teada, et Põhja-Eesti rannikul kasutati 18. saj alguses 50 silma kõrguseid ja 24-26 m laiuseid võrke. Võrgu kõrgus on aja jooksul märkimisväärselt suurenenud. 19. saj alguses avastati, et püügitulemus oleneb võrgu kõrgusest, kõrgust suurendati 60 silmani ja pikkust 35-37 meetrini. 1830. aastate paiku selgus, et veel kõrgem võrk annab parema saagi ja kasutusele võeti 100 silma kõrgused räimevõrgud. Kalasaak paraneski märgatavalt. 1880. aastate paiku tulid müügile esimesed vabrikus valmistatud puuvillasest lõngast kootud võrgulinad, mille kõrgus oli juba 150 silma. 19. saj lõpul ja 20. saj algul võeti kasutusele võrgulina, mille kõrgus oli 200 silma, hiljem suurenes see 250 silmani ja 1930. aastatel tulid kasutusele 300 silma kõrgused võrgud. Rakendatud räimevõrgu pikkus oli 24-27 m, pealmise paela küljes oli 42 ujukit, kivirihmasid oli 12-13. Räimevõrgu silma suurus oli vahemikus 14-16 mm.

    Kevadräime püüti ranna lähedal Pärnu ja Liivi lahes, Väinameres ning Eesti põhjarannikul. Sügisräime püüti võrkudega Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul ja Liivi lahes, samuti Soome lahe lõunaranniku idaosas. Talvisel räimepüügil kasutati Põhja-Eestis noota.

    Tänapäeval kasutatakse räimevõrke märksa vähemal määral, kuna räimepüük toimub peamiselt kastmõrdade ja nootadega.

    Seinnoot

    Seinnoot, kurnpüüniste hulka kuuluv kalapüünis, mis kujutab endast köitele (selistele) rakendatud tasapinnalist võrkseina. Seinnoot on suurim võrkpüünis, mille pikkus võib olla 2-3 km ja kõrgus 500-700 m (tavaliselt 500-800 × 100-250 m). Seinnoota kasutatakse üldiselt pelaagilise kala püügiks avameretingimustes, kuid väiksemaid versioone püünisest ka lõunapoolsete merede rannavetes ja järvedes. Liitsõnaosisel sein- ei ole siiski seost eesti sõnaga ‘sein’, vaid see tuleneb vana-prantsuse sõnast seigne ja ladina sõnast sagena, mis tähendavad veetavat võrku ehk noota.

    Kalapeedia – Seinnoot

    Õngpüünised

    Õngpüünised, erinevad püügivahendid, mille puhul kala saadakse kätte seetõttu, et kala haakub õngekonksu külge, kui kala haarab konksule kinnitatud või konksuga varustatud orgaanilist- või tehisahvatist. Vahel võib selleks ahvatiseks olla läikiv konks ise (nt räimeõng).

    Kalapüügieeskiri defineerib järgmiselt: õngpüünis on püügivahend, mille kasutamise põhimõte seisneb kala peibutamises õngekonksule kinnitatud sööda või muu peibutusvahendiga, mille haaramisel kala haakub.

    Eestis lubatud õngpüünised on:

    1. lihtkäsiõng, mis koosneb ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest õngenöörist ja üheharulisest konksust ning võib olla varustatud raskuse ja ujukiga;
    2. käsiõng, mis koosneb ridvast, ujukist või noogutist, õngenöörist ja kuni kolmest üheharulisest konksust või kirptirgust ning võib olla varustatud ridvarõngaste, raskuse ja rulli või haspliga;
    3. spinning, mis koosneb rõngastega ridvast, rullist, õngenöörist ja landist või rakisest ning võib olla varustatud vahetrossi, lisaraskuse või lisatirguga;
    4. vedel, mis koosneb õngenöörist ja landist või rakisest ning võib olla varustatud vahetrossi ja lisaraskusega ning mida veetakse paadi järel;
    5. sikuti, mis koosneb lühikesest ridvast, rullist või hasplist, õngenöörist ja tirgust ning võib olla varustatud vahetrossi ja kuni kahe kirptirguga;
    6. lendõng, mis koosneb ridvast, rullist, nöörist ja kuni kolmest konksust ning millega püügil kasutatakse kunstpeibutist;
    7. räimeõng, mis koosneb õngeridvast, õngenöörist, raskusest ja kuni kümnest nöörile kinnitatud üheharulisest õngekonksust, mille teraviku ja sääre vaheline kaugus ei ole suurem kui 5 mm;
    8. põhjaõng (tonka, krunda), mis koosneb õngenöörist, raskusest ja kuni kolmest lipsudega kinnitatud üheharulisest konksust ning võib olla varustatud ridva ja rulli või haspliga;
    9. und, mis koosneb õngenöörist, ühest kuni kolmeharulisest konksust ja ujukist või raamist või hargist või muust tarindist, millele on keritud õngenöör, ning võib olla varustatud vahetrossi ja lisaraskusega;
    10. õngejada on kuni 100 õngekonksuga õngpüünis, mis on kirjeldatud nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005, mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil.