Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 20.04.1984
Kui mõrrad, võrgud, õnged, köied olid kõik valmis, pandi need korralikult rannas asuvasse võrgumajja. Mõrravaiad asetati veepiirile püramiidi. Nii jäid nad siia seniks, kuni püügimeri jääst vabanes.
Et aga mõrdu, võrke, õngi ja kõike selle juurde kuuluvat püügikohale viia, oli vaja kalapaati. Järgnevalt räägimegi sellest.
Kõige vanema paaditüübina on tuntud jämedast puutüvest õõnestatud künataolised paadid, nn. ruhed. Eestis olid ruhi tüüpi paadid väiksematel siseveekogudel kasutusel kuni 20. sajandi alguseni. Ruhist arenes edasi laialipainutatud külgedega õõnespaat – vene. Neid ehitati Eestis. Haavapuust venega sõideti peamiselt Pärnu ja Kasari jõgikonnas veel 20. sajandi algupoolel, mil need asendusid lamedapõhjaliste laudpaatidega. Hiiumaal nimetati neid lotjadeks.
Meredel ja merelahtedes tulid kasutusele merekindlamad laudpaadid, mis olid ehitatud kiilule ning seega suurema süvisega. See omakorda vähendas külgtriivimist, mis oli purjepaatidele väga oluline. Olid ka lamedapõhjalised paadid ja nendega sai sõita ja sõideti rannalähedal madalas vees väikese süvise (20-30 cm) tõttu. Kohtades, kus puudusid paadisillad, nagu Haldi rand, Õngu rand, Külaküla rand, Prähnu rand, kasutati ankrusolevatele suurematele kalapaatidele (süvis kuni meeter) minemiseks väiksemaid lamedapõhjalisi paate.
Paadi põhiosa on kere, mille moodustavad alt põhi ja külgedelt pardad. Põhi ja pardad peavad olema veekindlad. Puitpaadi aluseks on pikk männipalgist kandiliseks tahutud pruss, mida nimetatakse kiiluks. Piki kiilu selle ülemisse ossa raiutakse valts, millele naelutatakse paadikere kaks esimest lauda. Nii kiil, lauad kui ka kogu puitmaterjal hööveldatakse hästi siledaks. Kiilu pikkuseks on ehitatava paadi soovitud pikkus. Kiilu nimetatakse ka emapuuks. Kiilu alguses ja lõpus on püstised puitprussid, mis on paadi ahter- ja vöörtääviks.
Kiilule kinnitati esialgu 4–5 ajutist šabloonkaart, mille ümber hakati koolutama paadikere laudu.
Paadi ehitamine algas sellega, et võeti metsast vastav puitmaterjal – palgid. Kiil ja lauad saadi männipalkidest, täävid tammedest ja kaared saarest. Männipalgid laudadeks ja saarepakud kaarteks saagisid minu kodukoha kalurid Kaderna jahu- ja saeveskis. Edasi järgnes juba kõik töö käsitsi.
Et paate ehitati hilistalvest kuni varakevadeni, kasutati ehituspaigaks küllalt ruumikat rehekoda. Ehitamiseks oli vaja kaks meest. Haldi Läkus oli paadimeistriks Julius Koolmeister ja tema abimeheks minu isa ning jõudumööda ka mina. Paatide ehitamist alustati juba veebruaris- märtsis, sest kevadiseks suurpüügiks pidi paat valmis olema. Siinjuures olgu mainitud, et paate ehitas paadimeister ka Tallinna Veeteede Valitsusele päästepaatideks päästejaamadele.
Ja nii see siis algas. Kui kiil oli valmis, asetati see tugevalt kinnitatult kahele pukile. Järgnesid ahtri ja vöörtäävi panek ning põhja- ja pardalaudade koolutamiseks ajutiste šabloonkaarte paigaldamine. Nii täävid kui ka šabloonkaared kinnitati kiilule. Edasi järgnes plangutamine – laudade koolutamine paadi kereks. Kerelauad raiuti vastava kujuga – kõverustega – ning hööveldati. Et laudu paadikereks koolutada, oli neid eelnevalt vaja aurutada. Selleks seati üles pikk aurukast, mis ulatus pesuköögiaknast välja. Auru sai aurukast 200-liitrisest pliidi sisse müüritud katlast. Aurutatud laudu oli väga kerge koolutada pealistikku asetatud lauaservadega laudpaadi kereks. Lauad ühendati omavahel tsingitud naeltega. Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algul kasutati ka koduses sepipajas valmistatud naelu. Kuue meetri pikkuse paadi ehitamiseks tuli 18 korda, s.t 18 lauakõrgust koolutada. Kui kere oli valmis, võeti ära šabloonkaared ning pandi paigale päriskaared. Kaared olid saarepuidust. Ka need aurutati ja painutati paadi keresse ning kinnitati tsingitud naeltega kere külge. Veel käesoleva sajandi algul raiuti kaared kõveratest jämedatest männiokstest ja kinnitati kere külge tammepuust pulkadega. Et paat saaks veekindel, jäi veel lauaservade vahede – naatide – triivimine tõrvatakkudega. Vastupidavusaja pikendamiseks ja välisilme andmiseks oli paat vaja tõrvata. Hilisemal ajal, 20. sajandi kolmekümnendatest aastatest alates hakati paadi ilusama välimuse mõttes kasutama õlivärve. Kõigepealt õlitati uue paadi kere kuumutatud värnitsaga ja selle kuivamisel värviti heledate toonidega. Põhi värviti tavaliselt punaseks või pruuniks.
Vahepeal olid valmis tehtud aerud, piidad (istmed), kere sisemised põhjalauad, rool, mast, poom, kahvel, purjed. Paat viidi pikendatud vankril koduõuest randa ja lükati vette.
Haldi Lauka randades olid kalapüügil kasutusel peamiselt aeru- ja purjepaadid ning ainult üks mootorpaat, mis kuulus Peetri talu peremehele. Lõbusõidumootorpaat oli Haldreka küla mehel Joonas Kasel.
Üle kõige olid siiski kogu ranna uhkuseks ja iluks Julius Koolmeistri kiired purjepaadid. Purjetamises ei olnud neile võistlejaid, teistele võis ainult lehvitada. Mäletan, et korraga oli Haldi Lauka randades ankrus ligemale 20 paati. Pühapäeviti tehti ka külanoortega lõbusõite purjede all.