Uudo Koolmeister
Nõukogude Hiiumaa 2.07.1985
Merekalapüük tegeleb rannalähedastes vetes toitumis-, talvitumis- või kudemisrändel olevate kalade püügiga. Mõnel pool, nagu Hiiumaa randades, nimetati ja nimetatakse seda tänapäevani rannapüügiks. Püünistena on kasutatud võrke, mõrdu, seisevnootasid, traale, õngejadasid, bottengarne jt.
Võrkpüünised ehk võrgud olid minevikus ühed kasutatavamad püünised. Kalaliikide järgi eristatakse räime-, kilu-, siia- ja lestavõrke. Võrk on püünis, mille olulisim osa on võrgust ja millele rakendati ümber pael-selis. Rakenduslikult olid võrgud pinevõrgud ja kahepaelavõrgud. Võrgu ülemise paela-selise külge kinnitatakse käbad ja alumise külge raskused – kivid või traadist rõngad. Kui võrgud olid liikumatult püügikohale ankurdatud, nimetati neid seisevvõrkudeks, kalapaadile kinnitatud, tuule ja hoovuste mõjul ajuvaid võrke ajuvõrkudeks.
Mõrd ehk rüsa koosneb mitmest mõrralinast valmistatud mõrratükist vaiade abil järjestikku merepõhja kinnitatud pikast tiivast, mis suunab kalaparved tiiva lõpus mõlemale poole hargnevasse karjaaeda. Ka viimane koosneb üksikutest vaiadega merepõhja kinnitatud vertikaalselt seisvatest mõrratükkidest. Karjaaed lõpeb umbes 8-10 m pikkuse koonusekujulise puitvõrudele tugineva võrgust kerega ja lehtrikuiulise avaga. Mõrralinast keres on kalade karjaaeda tagasipääsu takistavad lehtrikujulised pujused, vastavalt kere pikkusele 2-3 tükki.
On teada, et hiidlased Sõrult, Tärkmalt, Käina kandist käisid minevikus kuni paarsada aastat tagasi kevadel räime suurpüügiajal Pärnus võrkudega räimi püüdmas. Pöördepunktiks oli esimene räimemõrd, mille pani Pärnus püügile Mihkel Elson Käina kandist 1875. aastal.
Esimese mõrra ehitas Hiiumaal Soomes nähtud eeskujul Toomas Sakkeus, kes oli üle Hiiumaa kuulus kalamees ja ka meremees. Meremeheamet andiski tal võimaluse tutvuda soomlastega ja nende kalapüügiga.
Räimemõrdadele järgnesid seisevnoodad, teise nimetusega kakuamid. Need püünised võeti Eestis kasutusele vahetult enne Teist maailmasõda. Põhiliselt tulid nad kasutusele pärast
sõda ja tõrjusid räimemõrrad lühikese ajaga püügirajoonidest välja. Seisevnoodad on ülalt lahtised lõkspüünised. Püügiviisi järgi on seisevnoodad passiivsed kaldaäärsed püünised. Seisevnooda sissepanek on omamoodi kunst. Pead merd tundma ja nooda niiviisi püügile panema, et madala poolsest tiivaotsast alates noot pidevalt ja ühtlaselt sügavamale langeks. Noodakast aga peab jääma kõige sügavamale. Merepõhi, kuhu noot püügile pannakse, peab olema kividest puhas.
Traalpüunised on oma kujult koonilised võrgulinast kotid, millesse püütakse traallaeva liikumisel ettejäävast kalaparvest kalad. Traali ava, kust kalad traalimisel sisse pääsevad, hoitakse lahti ujukite, traallaudade ja allpool olevate raskuste abil. Kaksik-traalpüünisega püük toimub kahe laevaga.
Seinnoot on avastatud kalaparve ümber asetatud suur võrksein, mille alumine äär tõmmatakse trossiga laevast kokku ja kala jääb noota nagu kaussi. Nüüd tõstetakse noot vintsiga laevale.
Ka angerjat, seda tarka, kavalat ning libedat kala, püüti ammu põhjaõngedega, eriti Hiiumaa läänerannikul, Jausa lahes ja Kassari lähistel. Angerjapüügil tegi revolutsiooni rootslaste eeskujul kasutusele võetud võrkkastiga süvaveemõrd – bottengarn. Neid on kasutatud rändangerja püügil Hiiu- ja Saaremaal, esimestena tegid seda muhulased Koguva külast.
Kuulus on olnud Saaremaa lest. Seda püüti Sõrve ja Vilsandi ning Mustjala panga liivadelt peaaegu ainult veoköitest koosneva püünisega – lestanoodaga. Pärast Esimest maailmasõda hakkasid lestapüüki mehhaniseerima hiidlased. Hiiu madala lähistel on laialdane liivapõhjaga mereala, kus lausa massiliselt on nn näkmanni haruldaselt maitsvat lesta. Seda oli vaja ja tuli püüda. Paadid ehitati ise. Laenuga osteti mootor ja noodaköied. Külasepp tagus alasil valmis vintsivõllid ja rullid. Ja püük läks lahti. Meri oli helde, saadi suuri loomuseid. Peamiseks turuks oli Tallinn, aga ega sealgi alati müük õnnestunud. Näkmanni lesta püügimeestest mäletan Peeter Taud, Johannes Türnpuud, Priidu Ala, Paul Kiivrit ja eks neid olnud veel teisigi.
Näkmanni maitsvat lesta püütakse tänaseni, nüüd aga juba „Hiiu Kaluri“ traaleritega.
Möödunud sajandil ja käesoleva sajandi 40. aastateni püüti kala peamiselt aeru- ja purjepaatidega. Mootorpaate oli vähe, Haldi rannas ainult üks. Ka püünised olid algelised: mõrrad olid valmistatud kodusel teel kanepist kedratud lõngast. Võrgud olid enamuses linasest niidist, 1938.-1939. aastani hakkasid kalameestele tulema ka puuvillniidist võrgud. Õngenöörid muretseti siiski kõik puuvillasest materjalist.
Kuigi mered olid kalarikkad, olid saagid kesised ja seda just puudulike püügivahendite tõttu. Tuli piirduda ainult rannapüügiga. Kõige kaugemaks püügipiirkonnaks oli suvine kilumeri rannast kuni 25 km kaugusel.
Tänapäeval aga sõidavad hiidlaste kalapüügilaevad kaugetele meredele-ookeanidele.