Skip to content

Johannes Kahu (1871–1925)

    Bruno Pao

    Hiidlasi Kuressaares (Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat 2001-2002, lk 199-204)

    Esiteks äratab jutustamisväärset huvi üks vitaalne, välimuselt sihvakas ja tumedavereline hiidlane, kes Lõuna-Hiiumaalt, Emmastest asus Kuressaarde vahepeatusega Karja kihelkonnas. Selle mehe nimi oli Johannes Kahu, kellest jäi Saaremaa pealinna siiamaani hoomatavaid jälgi. Nendest huvitumisel saame näiteks teada, kuidas tekkis Pikk tänav 47 krundile pae-ja tsementkividest kolmekorruseline tööstushoone, mille kõrval kõrgus kahekümne meetri kõrgune telliskivikorsten. Mõlemad lammutati 2002. aastal.

    Kahud olid pärit Emmaste vallast Vanamõisa külast. Lastepere kasvades asuti üle Soela väina Roobaka mõisa Vääri renditallu. 1888. aastal pereisa Kustav Kahu suri ja võõras paigas elamist jäi korraldama haige naine viie alaealise poja ja nädal aega enne isa surma sündinud tütrega. Poisid Johannes (sündinud 1871), Priidu (1874), Kusti (1877), Siim (1880) ja pesamuna Joosep (1883) pidid kasvamise järjekorras kõik jõudumööda tööle hakkama. Talu rent oli suur ja sissetulekud põllumajandusest ei katnud kulusid. Vanem poeg võttis pere hooldamise oma peale. Rendiraha teenimiseks käis ta suviti Venemaa mõisates põllutööl ja Riias ehitustööl. Töömeheikka jõudes järgnesid ulgtöödele ka nooremad vennad. Priidu, Kusti ja Siim proovisid õnne Lätimaal ja saatsid koju ka raha. Esimesed kaks jäidki Riiga elama. Siim siirdus Ameerikasse, Joosep hakkas meremeheks. Tööd rühmates teenitud ja kopikahaaval kokkuhoitud raha eest ostis Johannes Triigi mõisa härralt laevaehituspalgid, et üritada laevandusega haljale oksale jõuda. Tema esimese laeva nimeks sai „Lainela“. Ei olnud see laev veel ehitusvõlga tasa teeninud, kui suur sügistorm rebis ankru ja ajas aluse Orissaare alla randa vrakiks, mis tuli müüa saiaraha eest.

    Esimese tõsise ebaõnnestumise järel hakkas Johannes juurdlema jõudude üle, mis inimese elu ja edenemist siin maapeal määravad. Koos noore naisega hakati talvel palvetundides käima. Esialgu jäi selgus leidmata ja tuli loota iseoma kätele ja ettevõtlikkusele. Kevadel läks mees Paldiski sadama laiendustöödele. Korjas veel raha Tallinnas Sitsivabriku ehitamisel (seal olevat tal tekkinud mõte kunagi päris oma tekstiilivabrik ehitada) ja kolis koos perega Kuressaare linna ning astus kaupmees Jakob Aaviku, linnaametnik Oskar Kunstmanni ja kapten Nikolai Villemsoni laevakamba osanikuks. Nad ehitasid kolm kahemastilist purjelaeva, mis tavaliselt nelja suve jooksul ennast tasa teenisid, sest Villemson ja Kahu sõitsid ise kipritena ega lasknud ühtegi kopikat sadamasilla ja laevaparda vahele kukkuda.

    1910. aastal lasti vette pisut suurem alus „Kuressaar“, mille osanikeks tulid juurde apteeker Allik ja majaomanik Uustalu. Selle laeva kipriks määrati Joosep Kahu, kes oli just lõpetanud Nikolai (nüüd Koidu) uulitsas oma maja ehitustööd ja mõtles naisevõtule. Pärast poolt suve edukat seilamist otsustas ta 4. novembril 1910 Valjala kirikus patriarhaalse talupidaja Mihkel Mooki tütrega paari minna. Kaks päeva enne pulmi purjetas ta tugeva tuulega Riiast kodusadamasse, laevaruumides last Aaviku kaubamajale ja venna uue kaupluse sisseseade ning kajutis oma pulmaülikond ja kingitused pruudile ja äiale. Liivi lahel tõusis aga tugev tuul sügistormiks, mis paiskas purjeka öösel vastu 3. novembrit Allirahu karile. 48 tundi pidas laevameeskond vrakil võitlust ellujäämise eest. Siis vaibus torm ja Kasti mehed päästsid merehädalised. Järgmisel päeval norisid nad vrakist veel säilinud kaubad.

    Õnnetuse läbielanud Kahudele oli see suur tagasilöök. Kuid paari nädala pärast peeti Joosepi edasilükatud pulmad siiski ära ja peigmees kinkis ellujäämise märgiks kirikule hõbedase küünlajala. Vahepealsed kaks nädalat oli püüdnud pruudi vaimu virgena hoida peigmehe Hiiumaalt pulma kutsutud hea meremehest sõber. Seejuures jõudis ta tutvust teha pruudi noorema õega. Sellele järgnev on ehk mõnel määral põhjuseks, miks siinkirjutaja käesolevas loos antud sündmuse vastu huvi tundis – tegemist oli minu tulevase ema Juuli Paoga.

    Johannes Kahu osutus sitkeks meheks. Raugematu ettevõtlikkusega eiras ta ebaõnnestumisi ja jätkas uute purjelaevade ehitamist ning vanemate laevade soodsa hinnaga ostmist. Enne Esimest maailmasõda ostis ta Jaen Teäre laevafirmalt „Davidi“ ja „Emma“. Viimase müüs hea raha eest edasi norralastele. Ise sõitis ta Arhangelskis ehitatud „Aleksander Nevski“ peal kaptenina (diplomi sai Peterburist 1909. aastal kauaaegse avariideta meresõidu eest).

    Sõja ajal kaotas laevakamp kõik oma neli laeva. Eesti iseseisvumisel alustas Johannes Kahu laevanduse taastamist purjeka „Valdek“ ehitamisega, mis aga juba esimesel reisil Paldiski lähedal miinil hukkus. Siis võttis Johannes Kahu 1919. aasta lõpul käsile Saaremaa Laevaühisuse asutamise. Kõik tugevamad laevaomanikud olid nõus liituma. Kui põhikiri oli kinnitatud, astus kõige vägevam, Jaen Teär, kõrvale ja teised lõid kõhklema. Johannes Kahul jäi üle leida rahamehi Tallinnast ning ta alustas koos nendega suurte, kolmemastiliste purjekate ehitamist Roomassaare sadama lähedal. „Saarlaiu“ valmimise ajal uppus ta noorim vend Joosep. Sõlminud Abrukal lehmale talveks heina muretsemise kauba, sattus ta purjepaat tagasiteel lainesse peitunud mõrravaiu otsa hetkel, kui puhus järsk pagi. Paat läks ümber ja koos kipriga hukkus ka kompanjon Oskar Kunstmann. Seepeale lühidalt aru pidanud, jättis Johannes oma meresõidud ja, ostnud Kauba tänavalt koguka kivimaja, avas selles suurejoonelise kaupluse. Laevaehituse metsamaterjali saagimiseks oli ta juba varem Pikas tänavas sisse seadnud saeveski ja puidu hööveldamise töökoja. Selle avara krundi peale ehitati ka tema uue tööstusettevõtte – tekstiilivabrik.

    Sellel vabrikul oli tulevikku, sest tooraine – lambavill – kasvas siinsamas Saaremaa kadakastel karjamaadel ning kesa- ja kõrrepõldudel. Kohestusmasina ehk rahvakeeli villahundi ja kraasimismasina ostis Johannes Kahu Saksamaalt 1921. aasta sügisel ja pani need kohe heideid valmistama. Järgmiseks sügiseks oli kohal ka 275 värtnaga ketramismasin. Tööle hakkas esialgu 10 inimest. Tunnis kraasiti puud villa ehk ühe talu keskmine aastane villatoodang. Jõumasinana kasutati saksa moodsat 30-hobujõulist puugaasimootorit, mille küte oli kohapeal vabalt saadaval. Kuid see oli alles tööstusliku ettevõtte rajamise algus.

    Vitaalne hiidlane jaksas paljudes Kuressaare elu valdkondades osaline olla. Ta toetas eestikeelse ühisgümnaasiumi töölerakendamist, sest vaatamata oma kasinale kooliharidusele püüdis ta oma lastele anda võimalikult korraliku hariduse. Lapsi oli tal aga pooltosin. Koos abikaasa Viiuga osales ta ka Friido Alliku vabakoguduses, mida algul nimetati priikoguduseks. Laevakaptenina oli Johannes Kahu pidanud selle koguduse elluäratamise palvetundides sütitavaid jutlusi. Oma ladusat sõnaseadmise oskust kasutas ta ka kohalikule ajalehele ja laevandusajakirjale artiklite kirjutamisel. Neis kirjutistes püüdis ta alati öelda midagi edasiviivat ja põhilist. Tema ideed vaikse kuurortlinna Kuressaare arendamiseks ka tööstuse alal, et anda elanikele aastaringset tööd, näitavad laialdasemat huvitundmist, lugemust ning kiiret otsustamis-ja tegutsemistahet. Algul üsna üksinda rühkinud vitaalne, kuid vananev mees ometi väsis ning asutas tööstus-kaubandusliku aktsiaseltsi „Joh. Kahu ja Ko“, mida põhikirja kohaselt hakkasid juhtima kolm direktorit.

    Mõte arendada Saaremaal suuremahulist lambavilla masinatega töötlemist polnud ju uus. Juba eelmise sajandi lõpul tõi Pöide mees Mihkel Trull Ula-Talila külla 1000 rubla maksnud kraasimismasina, mis oli teadaolevalt esimene Saaremaal, kus iga elaniku kohta peeti keskmiselt üht lammast ning varem kraasiti ja kedrati kogu vill – umbes 125 tonni – käsitsi. Johannes Kahu seadis juba oma tööstust asutades eesmärgiks töödelda villa kuni kangakudumiseni. Algul soetatud villahunt, ligi 1,5 meetri laiused kraasimismasinad ja heidemasin ning 275 värtnaga ketrusmasin ei jäänud viimasteks. Hiljem, kui 1929. aastal valmis villatööstuse uus kolmekorruseline hoone, toodi juurde korrutusmasin, poolimismasin ja seati üles kadumiste lj ed. Jõujaama puugaasimootorile lisati dünamo ja esimesena Saaremaal käitati tööstusmasinad elektrijõul. Energiakulu suurenedes seati üles ka 80-hobujõuline lokomobiil, mis andis jõudu 45-kW dünamole. Kahu vabrik oli sündinud. Sinna juurde tekkis ka rauatreipingi, puur-ja höövelmasina ning keevitusseadmetega mehaanikatöökoda. 1938. aastal, kui Johannes Kahu poja Richardi krundil Kellamäel tegutses juba telliskivivabrik, ehitati villa-ja saetööstuse jõumasinaruumile juurde 20,5 m kõrgune telliskivist korsten.

    Kahjuks ei näinud Johannes Kahu oma vabriku hiilgeaegu. Ta haigestus 1925. aasta sügisel ja suri 21. oktoobril. Tema matused kujunesid üsna rahvarohkeks. Ettenägelik aktsiaseltsi moodustamine hoidis peaosaniku (300 100-kroonist aktsiat 500-st) surma järel ettevõtte elujõulisena. Hiljem sai osa aktsiate omanikuks ka energiline ja taibukas direktor Oskar Sepp, mis tõstis tema pingutuste motivatsiooni. Põhiline aktsiapakk jäi aga Kahu perekonna kätte. Ülikoolis haridust saanud lapsed suutsid küllaltki selgelt ettepoole vaadata.

    Vana meremehe surma järel jätkas tegevust ka tema asutatud laevaagentuur Roomassaare sadamas. Liinilaevade lossimine ja prahtimine ning sõidupiletite müük ühes laevafirmade muude soovide täitmisega oli hiidlasest meremehe, töösturi ja kaupmehe mainele kohane. See tegevus laienes muude transporditeenuste lisandudes ning Saaremaa teedele ilmunud autod vajasid ka kütust. Nii seisab tänase päevani Kauba tänav 14 hoovis üks esimesi bensiinitankla püstikuid Saaremaal.

    Ettevõtliku hiidlase poolt rajatud kauplus (peamiselt sorditeras, õlid ja talurahvakaubad), vabrik ja laevaagentuur natsionaliseeriti Nõukogude võimu poolt. Sellekohane akt kirjutati alla jõululaupäeval 1940. Saksa ajal omandisuhteid ei taastatud ja 15. oktoobril 1944, kui Sõrves käisid veel verised lahingud, võeti Kahu vabrik üle tööstuskombinaadile, esialgse nimetusega „Edu“. Kauba tänava kauplusest sai aga leivakombinaadi ladu. Pereema suri sõja ajal ja lapsed paisati maailma laiali. Poeg Gustav, kes oli juba 1940. aastal Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi Maksupeakomitee esimees, küüditati perega Siberisse, kus ta hukkus 1942. a. Endine meremees ja vabrikudirektor Richard uppus 1944. aasta sügisel teel Rootsi, tütar Marta suri 1984 Ameerika Ühendriikides ja kõrgeealine Meta elab Stockholmis. Tema vanem poeg David Papp on tuntud merendusajaloolane ja etnoloog. Ainult Johannese vanim tütar Luise elas Kuressaares Suve tänavas ja on maetud Kudjape kalmistule. Seal kõrgub ka helehallist graniidist mälestusmärk kapten Johannes Kahule, kes kunagi tuli Hiiumaalt Kuressaarde edu ja õnne otsima.