August Marileht
Eesti Kalur, jaanuar 1981, lk 15-16
Aastal 1927 algas Hiiumaal lesta noodapüük mootorpaatidega ja turustamine Tallinna kalasadama kaudu. Püüdjad olid Suursadama ja Kärdla kalurid. Kalapaadid sel ajal olid 10-12 m pikad, tekitud ja 10-15 hj mootoritega. Paadimootorist oli tehtud ülekanne vintsitrummidele. millede abil noota veeti. Noodavedu toimus järgmiselt: algul lasti tugev ankur merre u 18 m sügavusele, edasi ankrutross, mille otsas poi, kuhu kinnitati veoköie üks ots. Veoköis u 250 sülda pikk lasti paadiga sõites merre ja seoti köie teine ots noodatiiva külge. Kui noot merre lastud, kinnitati teine veoköis teise noodatiiva külge ja sõideti tagasi poi juurde, kus ankrutross kinnitati paadi keulapollarisse ja veoköied keerati ümber vintsitrummide (kepside). Vintsi abil veeti noota merepõhjas edasi, veoköis aga jooksis trummi pealt paaditekile. Algul veeti aeglaselt, hiljem kiiremini, et kalad ei jõuaks noodast välja ujuda.
Noodapera paadile lähenedes, tõmmati noot käsitsi paadi parda juurde. Normaalse saagi puhul, näiteks paar kasti kalu, jõudis noota käsitsi paati tõsta, aga suurema saagi korral kuni 7 kasti á 40 kg = 280 kg, tõsteti noodapera paati mastis oleva tali abil ja mootori vintsi jõuga, nagu see tänapäeval toimub traalnootadega. Ühe loomuse tegemiseks kulus normaalselt pool tundi. Kui kõik paadid, arvult 8 paati (üks neist oli Riguldist), siis ühe paadi peale ei püütud rohkem kui 10 kasti lesti päevas, et ära hoida lestahinna langust Tallinna turul. Vähema arvu paatide korral võis vastavalt rohkem püüda. Paat, milline otsustas Tallinna sõita, tõmbas plagu (lipu)üles, siis teadsid teised, kuhu kalad üle anda. Tallinna sõiduks kulus u 12 tundi.
Tallinna kalasadamas andis veopaat kogu lasti üle hulgimüüjale proua Puppile, kes juba kella viie ajal hommikul viis kalad voorimehega turule ja jaotas lestakastid teistele turumüüjatele. Päeval, pärast turuaega, tulid kalamüüjad kalaranda, samuti toodi tagasi tühjad kalakastid. Lestahinnaks paadimehele oli normaalselt 10-20 senti kg, juhuslikult võis saada 25 senti, millest läks 1 sent proua Puppile ja turumüüjad lisasid oma vahekasuks veel 5 senti kalahinnale juurde. Hind paadimehele tehti pärast turgu, selle hinna järele, millega turul müüa sai. See oli turumüüjatele ilma riskita teenistus ja sobiv ka lestapüüdjaile. Kui lestarahad olid käes, sõitsid Hiiumaa kalurid rõõmsalt koju tagasi.
Parim liivapõhjaga lestameri oli Hiiumadala paerüngastest läänepoolne külg, 17-18 m sügavusel veel. Idapool madalat oli ka hea liivapõhi, aga seal oli meremiinide alusvankreid, mis purustasid nooda kui see kinni jäi. Läänetuul oli hea kalatuul, idatuulega oli väiksem saak. Vähem kui üks kast kalu loomuses, ei tasunud noota vedada. Õhtuti sõitsime harilikult Kõrgesaare sadamasse, siis hommikul oli ainult 1 tund sõita püügikohale. Kella kuue ajal algasime noodavedu, kella 12-13 ajal laadisime lestad paadile, mis Tallinna sõitis. Noodapüük toimus tihti päris tormise ilmaga. Kord sõitsime Kärdla, et kalad laevaga Tallinna saata, aga laev ei sõitnud välja tormi tõttu. Pidime jälle ise sõitma, sest kalalast tuli turule viia. Minul oli paat 11 m pikk ja 12-14 hj Vikströmi kahesilindilise mootoriga. Mootor ja tüürikajut oli ahtris, kajuti külgedel vintsitrummid. Ees keulas oli elamise kajut, paadi keskel tekiga laoruum, mis mahutas 80 kasti kala. Meeskonnas oli kolm meest, üks motorist, kaks meest kes lasid noota, korraldasid vintsiveo ja olid veoköite juhtijad. Lestapüügi hooaeg kestis kesk maikuust kuni kesk septembrini. Tallinna reise tegime juba varem ja ka hiljem poekaupade toomise otstarbel. Kord sõitsime Tallinna kui väinas oli veel hobusega söidujää, merepoolne külg aga jäävaba.